Tähelepanekuid igapäevastest pisidetailidest

Tähelepanekuid igapäevastest pisidetailidest (vol 1. sest ma arvan, et neid tuleb veel)

On hommik. Pisut külm ja pisut hallivõitu. Ma olen jõudnud silma- ja aknaluugid lahti teha ja käinud ära isegi pagariäris. Äsja ahjust tulnud baguette'i (nom nom :) ja tassi teega köögis istudes näen aknast postiautot tulemas. Kõigepealt rõõmustan, et äkki on mulle ka midagi ja siis hämmastun. Sest postiljon võtab taskust võtme, avab mu postkasti ja pistab sinna paki. Ohoo, pakk on tore. Aga mismõttes on tal võti minu postkasti. Ja kui tal on minu võti, kas tal on ka siis naabrimehe postkasti võti. Selgus, et ongi nii. Kõik postkastid on siin ühe ja sama mõõdu ja lukutüübiga. Seetõttu tuuakse koju kätte ka kõik vähegi postkasti mahtuvad pakid. Ma pole veel kordagi pidanud kuhugi postkontorisse pakki minema otsima. Hea!

Hommikust saab märkamatult lõuna ja siis lähen ma kostüümilaenutusse õmblema. Ilm muide on ikka külm ja hall. Õnneks on mu töö siinsamas linnas, u 20 min jalutada. Täna jõuan ma aga ainult pisut kõndida, kui mu kõrval peatub auto. Naabrinaine, kes nägi mind uksest välja astumas ja on suundumas samuti linna, pakkus et ta viib mu linna. Et õues on jube !!! külm (kraadiklaas näitas nii u 5 miinuskraadi :) ja pikk ma minna jne jne... Kusjuures, me pole kunagi varem juttu rääkinud vms- tundsin ainult ta auto ära- ometi oli see temast väga armas mu meelest. 

Jutustasin sellest ka C-le ja tema rääkis, et ta töökaaslased olid kirjeldanud siinseid kohalikke kui ebasõbralikke ja üldse mitte lahkeid inimesi. Leidsime, et meie oleme küll ainult parema poolega siin kokku puutunud. Võib-olla sõltub see ka sellest, kuidas sa ise teise poolega käitud ja milline su suhtumine on. Ja võib-olla tunduvad minu jaoks siin inimesed väga viisakad seepärast, et Eestis nad seda pahatihti ei ole- kõige ilmekam näide on siin teeninduspersonal. Ja ma ei kirjuta seda sugugi mitte kõikide kohta, lihtsalt kohati on naljakas võrrelda, mis siin on iseenesest mõistetav, on Eestis kirjutatud kuhugi lepingusse või märkmepaberiga seinale (minu ühes endises töökohas oli suurelt punaselt seinal- "igale kliendile ütleme tere ja head aega" :) really

Kostüümilaenutuse inimesed on toredad. Nad ise ei alusta väga vestlusi, aga kui nende poole pöörduda, siis nad alati seletavad ja aitavad rõõmsalt. Ma saan sealt väga põhjaliku õmblemise alase prantsuse keele sõnavara- épingles, aiguilles, fils...

Praegu tundub, et spetsialiseerun seal lasterõivastele, sest hetkel on käsil juba teine komplekt pisikestele inimestele. Seekord tuhkatriinu ballikleit.

Pärast tööd käin läbi poest, et õhtul oleks midagi põske pista. Kassas minu ees seisev härra võtab porgandite ja pesupulbri eest tasumiseks taskust välja tšekiraamatu. Eestis ei ole see just kõige levinum maksevahend, nii et kui ma sain teada, kui väga laialdaselt see siin kasutatav on (kui ma omale siin pangas arve avan, siis ma saan ka ühe sellise endale :), olin ma üpris üllatunud. 

C. sõbrad, kes meil nädalavahetusel külas olid, kirjutasid siin ka kõik hoolega tšekke välja, et oma osa eest kingituses tasuda. Ja siis tuleb C. need postiga saata emale... kes on Pariisis... ja kes need siis seal panka viib... kust raha lõpuks C. arvele jõuab. 

Mis meie teeme? Pangaülekande. Kiire, mugav, lihtne. Siin ei teata sellest absoluutselt mitte midagi. 

Nagu ka muudest toredatest interneti võimalustest. Nagu näiteks e-mailid. Selleks, et ma saaksin siinse sotsiaalkindlustuse numbri, tuleb mul esitada terve hulk pabereid. C. helistas siis ühel päeval linnavalitsusse, ja uuris, et mida täpsemalt vaja on. Aga kuna telefonitoru teisel pool olev proua ei olnud kunagi kuulnud Eesti riigist, mu nime spellimisega läks aega u 15 min, siis otsustati, et ta saadab kirja vajaminevate paberite nimistuga. Ma olin rõõmus, et tore, siis saab kohe arvutist vaadata. Mu rõõm kustus ruttu, kui C. ära seletas, et kiri tulebki postiga. 3 päeva pärast. Nii oligi ja see on siin tavaline. Ligi 65 miljonit elanikku toimetavad kõik asjaajamised posti teel. Hämmastav. 

Paberimajandusest ja sellest, mida kõike ma pean tegema, et sotsiaalkindlustust ja id-kaarti saada, sellest saan ma veel mitu postitust teha.

Vahepeal on aga kätte jõudnud õhtu. Teeme vaikselt köögis süüa, räägime päevamuljeid jne jne ja kui ma ühel hetkel aknast välja vaatan, mida ma näen? Neiu...jalutab rahulikult...kits nööri otsas kõrval jalutamas... sama rahulikult. Kunagi ma kirjutasin, et kanad ja lehmad ei üllata mind siin enam. Hmmm, see kits nööri otsas veidi üllatas. Mõni käib õhtuti koeraga väljas jalutamas, mõni siin kitsega.... elu on lill :)

Bisous Bisous