Ilm. On ikka üks naljakas nähtus. Meil oli siin eelmised kaks nädalat korralik sügis, kõik päevad olid hallid ja märjad, päikesest ei kippu ega kõppu. Ma olin juba harjunud mõnusalt suurte-soojade kampsunitega, villaste sokkide ja saabastega. Valge, lõheroosa ja mündirohelise koha vallutasid riidekapis ploomililla, navy blue ja must. Klassika. Ja mu mummuline vihmavari leidis püsiva elukoha käekotis.
Seda kõike niikaua, kuni saabus eelmine nädalavahetus, täpsemini pühapäev, mil algas ametlikult ju SÜGIS. Sellel samal esimesel sügispäeval, näitas siin kraadiklaas 30 kraadi. Me olime C sõprade juures, mängisime pool päev õues peitust ja päeva lõpuks olin ma korraliku päikesejume põskedele saanud.
Selle peale ma muidugi ei tulnud, et septembri lõpus peaks päikesekreemi ka kaasa pakkima. :S Igatahes, täna käisin ma väljas jälle õhukese suvekleidiga, sest õues oli u 28 soojakraadi, villaste sokkidega pole jälle midagi peale hakata ja praegu näib nagu kestaks see uuesti tulnud suvi veel vähemalt selle nädala lõpuni. Juhheiii. :)
Aga aedades on näha kollaseid kõrvitsapoisse ja puud on lookas küpsete õunte-ploomide vanikute all. Ja põldudel on mais valmis saanud. Seda viimast kontrollisime isiklikult nädalavahetusel, kui naabri maisipõllult kaasa haaratud maisitõlvikud meie grillile jõudsid. Mmmmm...yumm-yumm. Lisaks maisipõllule jõudsime me veel metsa seenele ka, aga kuna meie seltskonna kõik kaheksa liiget olid kindlad ainult kukeseene välimuses, mida kahjuks seal metsas ei leidunud, siis seene-omlett jäi seekord söömata.
Nüüd kavatsen ma seda ilusat suveilma nautida ja kui see otsa saab, siis naudin ma halli ja märga sügisilma edasi, sest tegelikult salaja mulle sügis täitsa meeldib.
See lugu kummitas mind täna terve päeva, seega ametlikult selle sügise esimese esmaspäeva lugu on Syrano- Les cités d'Emeraude
Mõnusat sügist! bisous
No comments:
Post a Comment