Aigues-Mortes, Sel de Camargue, Bac du Sauvage, Saintes-Maries-de-la-Mer
Meresool ja Vahemeri.
Just need kaks on Avignon'i teise päeva märksõnadeks. Hommikul käisime vanalinnas turul värske tomati ja redise järel ning pärast lõunat sõitsime kõigepealt Avignon'ist u tunni aja kaugusele asuvasse pisikesse linna nimega Aigues-Mortes.
Sellest linnast on pärit kõikide prantslaste köögikapis olev sool.
Saunier de Camargue on meresoola märk, mis on siin ja ehk ka Eestis teada-tuntud. Soolakogumine toimub siin täpselt sama moodi nagu me eelmisel aastal Ile de Ré'l nägime. Siin korraldatakse kogu ala nägemiseks 1,5 tunnine rongisõit. Sellise pisikese rongiga, mida tavaliselt näeb kuskil vanalinnas 10 minutilisi ringreise tegemas. Kuna meile meeldis väga selle rongisõidu hind ja kestvus, siis otsustasime kaasa minna. Ilm ei olnud täna küll eriti super, aga sinna ei saa midagi parata, isegi mitte siin.
Ahjaa, see koht on veel selle poolest eriline, et meri on siin roosat värvi. Mere värvib roosaks teatud bakter, mida leidub ainult siinkandis. Kuna sellest bakterist toituvad teatud koorikloomad, kes omakorda on toiduks flamingodele, siis seetõttu on ka flamingod siin hästi hästi roosad.
Aigues-Mortes
šokolaad :)
soolakogumistööstus. ühes mäes on 300 000 tonni soola
flamingod
kui tavaliselt degusteeritakse veini või küpsiseid või šokolaadi või midagi muud normaalset, siis selle rongisõidu juurde kuulus soola degusteerimine
Aigues-Mortes'ist sõitsime veelgi lõunapoole, päris niikaugele kui veel minna saab. Lõpp sihtkohaks oli Saintes-Maries-de-la-Mer ja Vahemeri. Nende kahe vahepeale jääb ala nimega Camargue mis on kuulus kui kõige metsikum või ka hüljatuim ala Prantsusmaal. Kilomeetrite viisi ainult metsik loodus, mille juurde kuuluvad ka ilusad valged metsikud hobused, riisipõllud ning merebasseinid.
tere Vahemeri
metsikud hobused
Homseni mu kallid
bisous
No comments:
Post a Comment