Pisiloomade elulugu on umbes sama pisi-pisi nagu nende pikkuski.
Heegeldustest ja kudumistest järgi jäänud lõngajupid vajasid uut eesmärki. Esiku kapi peal lebavad võtmekimbud vajasid ärakadumisriski maandamiseks pilkupüüdvat ja ruumivõtvat seltsilist. Nii sündisidki pisiloomad.
Amigurumi (nii on pisiloomade passinimi) õpetusi leiab interneti avarustest igasuguseid ning kõikvõimalikes keeltes. Eriti jaapani keeles, sest amigurumi on pärit just sealt. Amigurumi on tuletatud sõnast ami -st, mis tähendab jaapani keeles heegeldatud või kootud ning nuigurumi, mis tähendab nukku.
Raamatupoodidest leiab ilmselt ka terve amigurumidele pühendatud riiuli. Raamatut ei julgenud ma aga oma esimeseks katsetuseks osta, sest tegelikult on meie raamaturiiul korralikult ülerahvastatud ning kui mu esimesest pisiloomast poleks midagi välja tulnud, ei oleks ma ilmselt tükk aega tahtnud seda raamatut uuesti kätte võtta ning teda oleks oodanud lihtsalt kurb tolmukoguja staatus.
Mina eelistan youtube'i videote vaatamisele skeemimustreid lugeda (ka neid on õnneks internetis arvukalt ning nendeks ei pea isegi jaapani keelt oskama) aga see on võib-olla ainult minu eripära.
Kui põhilised kujud on korra läbi tehtud, siis sealt saab vähegi oskaja edasi tuletada ka kõikide muude loomade tegemiseks vajalikud vormid.
Vaja läheb heegelnõela (soovitavalt suuruses 1.5-2.5), peenikest puuvillalõnga, pisut vatiini täidiseks, pärleid, niiti ja nõela. Ja paari tundi vaba aega.
hei, mis teed seal?
bisous
No comments:
Post a Comment