3 aastat Prantsusmaal

Täna on kõik meid ümbritsevad mäed halli uttu mähkunud ja külmad tuuleiilid on korraliku temperatuurilanguse kaasa toonud. Kui siiani oli päeviti ikka mõnusad 15-16 kraadi sooja, siis sellel nädalal ei küündinud kraadiklaas isegi mitte kümne lähedale. 

Eile õhtul, kui ma koolist koju tulin, oli täpselt selline ilm, et iga hetk nüüd hakkab lund sadama. Tead seda tunnet? Väljas oli ebatavaliselt valge, hoolimata pilvedest ja õhtusest kellaajast aga õhk oli karge ja täiesti liikumatu, täpselt selline nagu enne veebruarikuist lumesadu. Kogu linn oli madalatesse pilvedesse mähkunud ning tundus justkui ootavat, et kohe kohe hakkab lumehelbeid langema... 

Esimest lund me eile siiski siin ei näinud (õnneks? kahjuks? ma pole veel otsustanud...), aga uudistes oli pilt, et meid ümbritsevate mägede tipus said kõik kuusepuud eile valge katte. Nii et küllap saad Sa õige pea siit lugeda, kuidas ma lähen käpikud käes lumememme tegema :)

Õnneks ei pea ma täna väga palju oma nina välja pistma ning saan mõnusalt kodus olla. Selle nädala esmaspäev oli see päev, kui minu Prantsusmaale kolimisest möödus kolm aastat. Mõtlesin seetõttu siia mõned märkmed teha, et kolme aasta pärast oleks hea meenutada :)

• Ma pole kunagi nii palju kudunud, kui viimase kolme aasta jooksul. Enne siia kolimist olin ma põhiliselt õmblemise lainel, välja arvatud mõnel sügisel kootud üksik sall või varbasoojendaja. Siia tulles ei olnud mul aga alguses õmblusmasinaid, sest noh...nad lihtsalt ei mahtunud mu kahte kohvrisse. Seetõttu otsisingi ma välja oma kudumisvardad ja siin ma siis nüüd olen- selle aasta jooksul olen ma valmis saanud päris mitu kampsunit, ühe kleidi ja lugematu arvu pisemaid aksessuaare. Rääkimata siis mu sokitellimustest, mida ma olen nüüdseks juba pea kaks aastat teinud. Ja kuigi praeguseks on mu mõlemad õmblusmasinad jõudnud Eestist siia (tänu emale ning D-le & J-le, leian ma ennast ikka pigem kudumas kui õmblemas. Vähemalt praegu. 

• Siinoldud aastate jooksul olen ma saanud üsna palju ringi reisida. Põhiliselt küll Prantsusmaal, aga kuna ma polnud kunagi varem siin käinud ning riik on üpris suur ja lai, siis on avastamist olnud päris palju ja veel rohkem ootab kindlasti ees. Näiteks on meil veel käimata mõnel Prantsusmaa välisterritooriumil- Guadeloupe, Martinique, La Réunion... puhkuse sihtkohtadest meil juba puudust ei tule :) Aga siinsetest reisimistest on mul eredamad mälestused meie puhkustest Île de Ré saarel ning lõuna-prantsusmaal. Ja loomulikult on meil Pariis. Seda on siiani pisut naljakas oma koduriigi pealinnaks pidada. Esimesel siinoldud aastal sõitsime me pea igal nädalavahetusel ringi, teisel aastal käisime me mõlemad tööl ega võtnud nädalatki puhkust ning käesolevasse aastasse on mahtunud nii puhkusereise, töötamist kui ka lihtsalt kodus olemist. 

• Kunagi varem pole ma pidanud nii palju prantsuse keelt rääkima. Keskkoolis saadud keeleoskusega polnud siia jõudes väga midagi peale hakata. Seda ühest küljest kindlasti ka sellepärast, et viimasest tunnist oli selleks hetkeks juba päris hulk aega möödunud. Keel ununeb, kui seda ei praktiseeri, tean omast kogemusest rääkida. (Kui peaksin praegu vene keeles rääkima, oleksid pooled sõnad hoopiski prantsuskeelsed :) Nii oligi päris elu pr keel erinev sellest, mis koolivihikust kunagi vastu vaatas ja alustada tuli peaaegu nullist. Peaaegu, sest tegelikult oli mul nii üht kui teist ikka ka meeles varasemast ja algusest peale olen ma siin kuidagi moodi alati hakkama saanud. Praegu vaadates neid harjutusi, mis ma eile koolis tegin, tunnen ma, et olen selle kolme aastaga ikka üpris arvestatavaid edusamme teinud.

• Rääkides veel keelest ja kommunikatsioonist, siis mitte kunagi varem pole mu käte ja jalgadega selgekstegemise oskus olnud nii kõrgel tasemel. 

• Tänu siin elamisele on mul võimalus öelda, et mul on kaks kodu. Kahes üsna erinevas riigis. Mu meelest on see päris tore privileeg, mida mitte kõik inimesed ei saa/julge/või/taha uhkusega ja heameelega öelda. Ja eriti tore on sellest ühel päeval oma lastelastele jutustada :)

• Ja kuigi kahe kodu omamine on suure enamuse ajast ikka ainult positiivne asi, pole ma ka kunagi varem elus nii suurt koduigatsust tundnud. Ta pole mingi sagedane tegelane, käib hooti, tihti on teda näha ja kuulda näiteks kõikvõimalike pühade ja muude tähtpäevade paiku- sünnipäevad, isadepäev, laulupidu... Siis ta hiilib salaja ligi ja otsib leevendust youtube'ist eesti muusikat kuulates, etv online saateid vaadates, ära peidetud kalevi kommide varu hävitades ja emale-isale helistades. Sellisest koduigatsusest saavad aru need, kes on samuti koduriigist väljaspool elanud. 

• Lisaks koduigatsuskollile on vahel külas olnud ka kummitus nimega üksildus. Seda siis, kui mul ei õnnestu ennast väljendada täpselt nii nagu ma oma mõtetes tahan, sest sõnavara saab otsa ja vastaspool ei saa aru ei eesti- inglise- ega käte-jalgade-näoilmete keelest. Õnneks seda juhtub üha harvem, aga sellised situatsioonid on ahistavad ja meelerahu häirivad ning põrmugi mitte meeldivad. Üksildus kummitas mind siis ka, kui ma alguses ikka mitte kedagi siin ei tundnud. Aga õnneks on mu telefoni kontaktide menüüsse nii mõnigi uus nimi lisandunud, nii et seda kummitust näeb nüüdsel ajal õige harva. 

• Ma pole kunagi varem nii palju süüa teinud, kui siin elades :) Seda selles mõttes, et kõik meie pere lõuna- ja õhtusöögid valmivad iga kord algusest peale ja tavaliselt ei ole meil ka ülejääke eelmisest korrast. See tähendab näiteks seda, et lõuna ajal võin ma kartuleid koorida ja õhtul veedame me kaks tundi köögis lasagne't tehes. Rootsis elades tegin ma samuti väga palju ise algusest peale aga seal oli see pigem ellujäämiseks, toit oli lihtsalt väga kallis ja nii sai hulga raha kokku hoida. Siinsed supermarketite valmistoitude letid ei küündi ligilähedalegi Tallinna Kaubamaja sooja toidu letile. Poest leiab küll mõne mitte väga huvitava salati koosluse ja külmutatud pitsa on loomulikult ka olemas aga... Mulle tundub, et kuna siin on söögikorrad nagunii väga olulisel kohal (õhtusöögiks on alati kogu pere koos jne), siis on täpselt sama oluline ka toidu valmistamise protsess. Ma küll terve riigi peale ei üldista, aga vähemalt mina olen sattunud selliste tõekspidamistega pere- ja sõprusringkonda. 

• Sellest pere- ja sõprusringkonnast saabki mu viimane ülestähendus. Mind on nii C pere kui sõprade hulgas väga armsasti vastu võetud ja selle üle saan ma ainult rõõmustada. Mida aeg edasi, seda lihtsam on meil omavahel suhelda ning kuigi prantslased on kordades jutukamad ja avatumad kui eestlased, siis kulus vahetuks suhtluseks ka siingi natuke aega.  

Sellega ma oma kolme aasta tähelepanekud ka praeguseks lõpetan. Kindlasti on neid veel ja veel aga jätkates tuleks sellest üks väga pikk kirjutis. Või raamat :)

Ma lähen nüüd süüa tegema. Täna on õhtusöögiks quiche lorraine :)

bisous bisous