Ma pole väga suur köögiviljamoosi austaja. Kui aus olla, siis eelkõige seetõttu, et ega ma neid tegelikult väga palju varem söönud polegi. Ema tehtud tomati-sibula kaste välja arvata, mis on erandlikult hea, olen ma lisaks ehk veel kahte või kolme üldse maitsenud. Ja ilmselgelt pole need ülejäänud mu erilist vaimustust pälvinud. Aga see rohelise tomati moos suutis mind täiesti köögiviljamoosi usku pöörata.
Meie Eestist toodud kolm tomatitaime olid nimelt keset oktoobrikuud veel väga lookas ega näidanud mingit märki sellest, et talv on ligi hiilimas ja peaks nagu selleks hooajaks otsad kokku tõmbama. Kuna ühel ööl on meil siin juba ka öökülm külmetanud, siis polnud väga lootust enam, et need pisikesed tomatid kunagi punaseks lähevad. Lihtsalt ära visata ma neid ei tahtnud, sest arvestades seda, millise reisi nad Eestist Prantsusmaale üle elasid ning kuidas ma veetsin terve suve neid õhtuti tuppa ja hommikuti õue tassides ning iga vihmasabina eest kaitstes... mulle tundus, et need viimased tomatid lihtsalt väärisid midagi paremat ja tähenduslikumat. Milline sügav side tomatitaimedega eks :)
Mida siis teha kausitäie roheliste tomatitega? Salatisse väga ei sobinud. Asjatundjamaid kuulates selgus, et nendest saab teha näiteks moosi. Lõingi siis internetiotsingusse confiture des tomates vertes ja leidsin mind köitva retsepti. Eriti tore oli, et kõik vajaminevad koostisosad olid mugavalt parasjagu kodus olemas.
Juhul kui Sa ei tea samuti, mida roheliste tomatide peale hakata, siis retsept kõlas nõnda:
1 kg rohelisi tomateid, mis on juba kergelt valgeks muutumas (väga rohelised tomatid pidi liialt hapud olema)
2 sidrunit (kasutusse läheb nii mahl kui riivitud koor)
1 vaniljekaun (enne potti panekut lõika kaun pooleks, eemalda noaga seemned ja lisa need siis koos kaunaga tomatitele)
700 g suhkrut
Kõik koostisosad lähevad korraga potti ning keevad seal umbes 30 minutit. Nii lihtne ongi.
Minu kogused olid tunduvalt tunduvalt väiksemad aga kuigi ma olin alustades väga skeptiline, siis tulemus oli suurepäraselt üllatav. Magus, aga siiski tuntavalt sidruni ja vanilje maitsega, pisut krõmpsuva tekstuuriga ja väga ebamoosiliku rohelise värviga. Loo moraal- igasugused uued katsetused on teretulnud. Järgmiseks suvikõrvits? :)
bisous bisous
No comments:
Post a Comment