DIY: Christmas tree

Lugu sellest, kuidas me omale jõulupuu meisterdasime. 

Kuna me veedame sellel aastal jõulud Eestis (kas ma olen juba kirjutanud, kui väga ma seda ootan? :) siis otsustasime juba ammu, et sellel aastal me metsast kuuske koju ei too. Las see puuke kasvab. 

Kuigi siin on kombeks kuusk juba detsembri alguses tuppa tuua, ehk siis enamus inimesi toob ilmselt käesoleval nädalavahetusel, oleks meie rõõm sellest jäänud natuke liiga lühikeseks ning puuke pidanuks pühad täitsa üksinda külmas majas veetma. 

 Kuna kuusk seekord tuba ei kaunista, siis tuli midagi muud välja mõelda. Kodu kaunistamine jõuludeks on üks mu lemmiktegevusi :)

Ideid kogusin ma terve selle nädala ning ausalt öeldes ma väga kuuse tegemise peale alguses ei mõelnudki. Plaanisin hoopis mõned laua- seina- ja aknakaunistused teha. Novembris tundus kuidagi liiga vara olevat nendega alustada aga alates teisipäevast on mul roheline tuli. Piparkoogilõhnad, mandariinimaitsed, aurav glögitass, küünlaleek ja aisakell... :) Kui keegi teeks nii, et akna taga sajaks vihma asemel lund, oleks kõik väga perfect. 

 DIY kuuse idee tuli meil aga täna hommikul, kui ma C-le oma jõulukaunistuste ideedest hakkasin rääkima. 

Soonega lauajupid olid voodipeatsi tegemisest järgi jäänud ning laiutasid niisama ilma ühegi eesmärgita majapidamisruumis. C arvutas välja, millise laiusega ja millise kaldenurgaga jupid tuleb lõigata. Mina märkisin vajalikud jooned puidule ning tikksaega lõikasime lauajupid vajalikesse mõõtmetesse.

Lauad panime kokku nagu puzzle ning tagant kinnitasime kruvidega ristpuu külge. 

Kuuse meisterdamine sobis tänasesse esimese advendi pühapäeva suurepäraselt. Eriti vahva oli aeg-ajalt raadiost jõululaule taustaks kuulda. Ning õuest kostev lakkamatu vihmasabin lõi samuti sobiva meeleolu :)

Ehted saab kuusk ilmselt järgmisel nädalal. Leidsin eelmisel aastal tehtud jõulukaunistuste hulgast valged heegeldatud lumehelbed ja tegelikult sobisid praegu ka need. Ehk leian järgmisel nädalal nende sekka ka mõne värvilisema ehte.

 Ilusat esimest adventi kõigile! 

bisous bisous

Jõuluturu sokitellimus "One can never have too many socks"

DIY: Textile printing

Lugu sellest, kuidas elutoa diivanipadi omale uue kuue sai.

Söögitoa laud vajas uue ja tubasema hooaja alguse puhul värskendust. Kõik olemasolevad laualinad olen ma siiani ise õmmelnud, plaanisin sama ka nüüd teha. Värvi ja mustri idee oli mul nagunii juba pikka aega peas keerelnud. Kuna mul seda ainuõiget valget kangast nii palju kodus aga polnud, siis otsustasin pisikesele kangajupile uue elu anda hoopis diivanipadjana.

See, millal laud nüüd omale uue lina saab, ei ole täpselt selge. Laualina kanga jaoks peaksin kangapoodi minema, sest kuigi ma vaatasin läbi kogu oma kangavaru, ei leidnud ma sealt praegu midagi asendusväärset.
Samas andsin ma endale lubaduse, et enne uut kangapoe retke kasutan kõigepealt suurema osa juba olemasolevatest kangastest ära. Et kappi ruumi teha ja olemasolevat õmblemist-ootavat kangahunnikut vähendada.
Sellest olemasolevast valgest viskooskanga jupist jätkus ilusti ühele diivanipadjale. Nii saigi siis hoopis diivan väikese värskenduse osaliseks.

Kanga otsustasin enne padjaks õmblemist trükimustriga katta. Sellise trükimustriga, mida saaks lihtsate koduste vahenditega valmis teha.

Ülemisel pildil piiluv jänes, kes valvab meil alumisel korrusel koridori, on samuti trükimustriga "joonistatud". Selleks kasutasin hariliku pliiatsi kustukummi poolset otsa, mille kastsin musta akrüülvärvi sisse. Harilikuga joonistasin kontuurid ette ning seejärel katsin jänese mummulise mustriga. Lihtne ja efektne.

Diivanipadjale ja ka algselt laualinale kujutasin ma esialgu ette mõnda keerukamat geomeetrilist kujundit või mitme kujundi kombinatsiooni. Lõpuks leidsin aga külmkapist sidruni, mis pani mõtte hoopis teises suunas tööle.

Trükimustriga diivanipadja tegemiseks läheb vaja:

diivanipadjaks ja trükkimiseks sobivat kangast ja kääre, tekstiilivärvi ja pintslit, svammi ja proovilappi ning sidrunit, laimi või muud tsitruselist, mis parasjagu köögis leidub.

Trükkimiseks soovitan valida võimalikult siledapinnalise kanga. Sellise, millel ei ole tugevat (sidus)mustrit ei näha ega tunda. Hästi sobib kõige tavalisem puuvillane või polüesterkangas, ka katsetatud viskoos osutus trükkimiseks täitsa sobivaks.

 Lõika sidrun pooleks ja pigista poolikust mahl välja. Mahlast võid teha näiteks limonaadi :)
 Kata tööpind kilega või muu värvikindla materjaliga. Lõika kasutatavast kangast proovilapp. Võta pintsel ning kata svammi pealispind värviga.
 Seejärel võta sidrunipoolik ning vajuta see svammi, täpselt nagu kasutaksid tavalist templit. Esimesed katsetused tee proovilapil. Nii saad proovida, kas svammil on piisavalt värvi, kuhu vajutada, et muster paremini esile tuleks jne.

Kui proovilapile tehtud mustrid hästi välja tulid, võta ette sobivasse padjamõõtu lõigatud kangatükk. Tee sidrunitemplid kangale just sulle meeldivas mustris- ühes hanereas, malelauamustris, kaootiliselt või joonlauaga täpselt välja mõõdetult- täpselt nii nagu soovid.
Värvil lase kuivada vastavalt värvipurgil märgitud õpetusele. Enamasti on tekstiilivärve vaja ka triikida, enne kui nad veekindlaks muutuvad.

Kui kangas on kuivanud, õmble padjapüür kolmest küljest kokku. Sõltuvalt kangast võid neljandale küljele õmmelda kas luku või nööbid või takjapaela või teha nagu mina- peale padjatäite sisse panemist, õmblesin ma viimase, neljanda külje, käsitsi salapistega lihtsalt kokku.

bisous ;)

Preparing for winter

Täna oli igati põhjust kampsunisahtlit korrastada, sest hommikul ei näinud ma läbi tiheda lumesaju isegi mitte vastasmaja naabrite aknast sisse. Pikka pidu sellel lumesajul küll siin ei olnud, sest lumehelbed sulasid niipea kui maapinda puudutasid. Nii kahju.
Ehk siis talve meil veel tegelikult ikka ei ole. Meile jõuab päris talv nimelt üsna tähelepandava hoiatusega. Enne kui lumi maja ees püsivalt maha jääb, kattuvad linnakest ümbritsevad mäed lumekattega. Täna said mäetipud esimest korda valge lumemütsi, nii et küllap jõuab talv nüüd varsti ka maja ette.
Mu meelest on see üks suurepärane talvehoiatussüsteem :) Saab kampsunid ritta seada ja talvesaapad kapist välja otsida.

 

  

Mõtted.

Eile ma olin kindel, et ma ei kirjuta sellest siin. Et täna on siin lihtsalt vaikus ja siis vaatame mis edasi saab.

Aga õhtul magama minnes, ei saanud ma kuidagi uinuda. Mõtted keerlesid ja keerlesid kuni nende virr-varris lõpuks ühel hetkel ka uni ikka kohale jõudis. Täna otsustasin siiski kirjutada. 

Mul on terve rida postituste draft'e ja ideid, mis ootavad, et vajutaksin publish nuppu või istuksin maha ja kirjutaksin. Olukord, mida ausalt öeldes, pole juba tükk aega juhtunud, sest tavaliselt ma postitusi ette ei kirjuta, veel vähem planeeri.

Tahtsin kirjutada sellest, kuidas ma meie kontori/külalistetoa/õmblusateljee sisustust muutsin. Ja seoses sellega ühe ägeda kohaliku sisustuspoe leidsin. Tahtsin kirjutada sellest, kuidas me nädalavahetusel kevadrulle tegema õppisime. Ja sellest, kui suures vaimustuses ma olen praegu erinevatest trükitehnikatest. Need kirjutised ilmuvad kõik kindlasti õige pea. Lihtsalt mitte täna. Sest praegu ei tundu see mulle õige. 

Tänahommikune keeletund lõppes leinaseisakuga. Mu keeletunnid toimuvad kohaliku gümnaasiumi ruumides, ning nii nagu kõikjal üle riigi, langetasid ka siin inimesed keskpäeval pea, et mälestada üheskoos reede õhtul hukkunuid. 

Eile õhtul olid kohalikes uudistes kõikvõimalikud käsitlused Pariisi traagilistest sündmustest. Muuhulgas näidati ka hukkunute fotosid ja nimesid ning eetris olid intervjuukatked hukkunute lähedastega. Isaga, kelle tütar ei tulnud kontserdilt tagasi koju... Mehega, kes kaotas abikaasa ja lapse... Restoraniomanikuga, kelle üheksa töötajat hukkusid plahvatuses...Neid lugusid kuulda oli väga raske ja kurb. 

Aga elu peab edasi minema. Seda mõttetera üritatakse siin kõikjal nii iseendale kui kõrvalolijale kinnitada. See on otsekui mantra, mille korrutamine peaks veenma, et prantslased ei karda. Ning inimesed naasevadki oma igapäevaste tegemiste juurde. See on kui vastuhakk ründajatele. Pariis jääb ellu. Elu läheb edasi. Täpselt nagu pärast Charlie Hebdo't. 

Jah, ma tean, et kuigi kümned ja sajad tuhanded inimesed kannatavad kujuteldamatu (sõja)vägivalla ja õuduste all kõikjal maailmas, puudutavad Pariisi sündmused paratamatult siiski mind lähemalt. Sest siin prantsuse väikelinnas on nüüd mu teine kodu, meie ühine kodu C-ga. Ja Pariis on kõigest paari tunni kaugusel. See pole mu jaoks enam linn kesk Euroopat, kuhu minemiseks tuleb lennukipilet osta ja kohver pakkida. Linn, mis aastaid tagasi oli vaid mu üheks unistuste reisisihtkohaks.

 Kummaline, kuidas elu muutub. Pariis on täna mu koduriigi pealinn. Ja mu koduriigis on välja kuulutatud eriolukord ning sõda. 

 Pariis on ühtaegu lähedal ning samas on mul hea meel, et meid siiski lahutavad mõned korralikud kilomeetrid autoteid. Siin, kus meie elame, ei ole väliselt midagi muutunud. Ei ole tänavatel sõjaväge ega passikontrolli. Täna on inimesed liikvel nagu tavaliselt esmaspäeviti, kuigi ma olen kindel, et tänaseid tegemisi ei saada samad mõtted, mis eelmisel esmaspäeval. 

Praegused uudised on keskendunud nüüd peamiselt Brüsseli operatsioonidele, kaasosaliste tabamise kajastamisele, ründajate elulugudele, taustale. Kõige uskumatum on see, et praegu teadaolevalt olid vähemalt osad neist, kes pommivöö endale ümber sidusid, Prantsusmaa kodanikud. Siin sündinud ja kasvanud, siin hariduse saanud. Üks neist kasvanud üles täiesti tavalises väikelinnas, sellises nagu meiegi elame. Veetnud lapsepõlve aiaga eramajas, sellises nagu mu naabritelgi on. Ei mingit Pariisi getot ega mustlaslaagrit, ei mingeid igapäevaseid sõjalennukeid taevas ega pommiplahvatusi kõrvaltänavas...Kasvanud üles siinses nö heaoluühiskonnas. Ent ometi kavandasid nad kuid ette seda õudust, mille nad reede õhtul Pariisis vallandasid. Kuidas on see võimalik? 

Pariisi ei ole meil kummagil praeguse seisuga plaanis minna enne, kui jõulude eel Tallinnasse lendamiseks. Milline on maailm siis, pooleteise kuu pärast, ei oska keegi praegu aimata. 

Jääb üle vaid loota, et hea saab võitu pahast, valgus pimedusest, headus kurjusest. 

bisous

Mis maailmas me küll elame...

C oli seoses tööga sellel nädalal paar päeva Itaalias, külastamas ühte tekstiilitööstuse messi. Ta jõudis eile õhtul Itaaliast koju umbes kella 11 ajal, ületades Šveitsi-Prantsusmaa piiri kõigest paar tundi enne nende sulgemist. Me ei kuulanud siis õhtul ta tagasi jõudes enam raadiot ega vaadanud telekat, ka mõlema arvutid olid kinni. Pugesime voodisse ja rääkisime lihtsalt ta reisi muljetest. Sellest, kui ägedaid uusi masinaid messil näidati. Sellest, kuidas ülemus viis neid öises Milanos ekskursioonile, sest C polnud kunagi näinud Duomo di Milano't. Sellest, et hommikusöögi kõrvale mängis keegi klaveril Vivaldi nelja aastaaega. Sellest, et itaallased oskavad ikka superhead tiramisut teha. Läksime ilusate mõtetega rahus magama... 

Täna hommikul keetsin teevett ja panin raadio mängima, ja siis tegin lahti arvuti...

#prayforparis

October moments

Kuigi novembrit on juba terve nädala jagu möödas ning ema küsis ükspäev jõulukingi soovinimekirja, siis täna kirjutasin hoopiski väikese kokkuvõtte eelmisest kuust.

Oktoobris me

• nautisime väga ebatavaliselt sooja sügist ja imetlesime päikese käes säravaid kuldkollaseid kaski ja punaseid vahtralehti

• matkasime Vosges mägedes ja pidutsesime sõpradega Pariisis

• sõime supermagusaid viinamarju, mitte väga magusaid õunu ja üsna hapusi ploome. Ja ühe korra ka kõrvitsat 

• üks meist õppis prantsuse keele umbisikulist väljendusviisi

• vaatasime, kuidas meie pisike vapper mustikapõõsas vahetab rohelised lehed ilusate värvikirevate lehtede vastu. Et need siis nädala pärast omakorda kõledate oksaraagude vastu vahetada

• hoidsime süles sõprade vastsündinud imearmast beebit

• korjasime terrassilt ära viimased rohelised tsillipiprakaunad ja panime nad köögis aknalauale kuivama

• panime kolm valge hüatsindi sibulat mulda, lootuses, et nende õied ehivad meie jõululauda

 

• sõitsime Saksamaale seepi ja õlut ostma

• tegime kuivanud punastest tsillidest pipraõli (värsked rosmariini- ja tüümianioksad koos tsillipipratega külmpressitud oliiviõlis) 

• kadestasime laisa kassi keskpäevast uinakut

• üks meist otsis omale uut talvemantlit ja sügiseks sobilikke poolsaapaid. Otsib novembrikuus edasi

• jalutasime maja taga olevas kuldkollases metsas

• grillisime 31. oktoobril õues lõunasöögiks vorste

• korjasime oktoobrikuus maasikapeenralt punaseid maasikaid. Neid jätkub meil ka novembrisse

• korjasime oktoobrikuus vaarikataimelt punaseid vaarikaid. Neid novembrisse vist ei jätku

• (ühe jaoks meist on siiani eelmised kaks tegevust äärmiselt ebatavalised)

• süütasime õhtuti aknalaual laternates küünlad, jõime chai latte't ja lugesime häid raamatuid

• küpsetasime pühapäeva hommikul värskeid vahvleid. Ehtisime nad peenralt nopitud maasikamammude ja tuhksuhkrulumega

• keetsime rohelise tomati moosi

• nostalgitsesime Ikeas Rootsi tudengielu üle ja küpsetasime koju jõudes kaneelirulle. Igatsus tuli peale. Sõpradele tegime hoopis õunaroosikooki

 

• käisime Epinal'is automessil, mis oli ühele huvitavam ning maalinäitusel, mis oli teisele huvitavam

• üks meist kudus mitu salli ja ühe paari käpikuid

• alustasime kontori/külalistetoa/õmblusateljee ümberkorraldustega aga ei lõpetanud seda veel

• märkasime sügist enda ümber

Kaunist novembrit! 

bisous bisous