Mõtted.

Eile ma olin kindel, et ma ei kirjuta sellest siin. Et täna on siin lihtsalt vaikus ja siis vaatame mis edasi saab.

Aga õhtul magama minnes, ei saanud ma kuidagi uinuda. Mõtted keerlesid ja keerlesid kuni nende virr-varris lõpuks ühel hetkel ka uni ikka kohale jõudis. Täna otsustasin siiski kirjutada. 

Mul on terve rida postituste draft'e ja ideid, mis ootavad, et vajutaksin publish nuppu või istuksin maha ja kirjutaksin. Olukord, mida ausalt öeldes, pole juba tükk aega juhtunud, sest tavaliselt ma postitusi ette ei kirjuta, veel vähem planeeri.

Tahtsin kirjutada sellest, kuidas ma meie kontori/külalistetoa/õmblusateljee sisustust muutsin. Ja seoses sellega ühe ägeda kohaliku sisustuspoe leidsin. Tahtsin kirjutada sellest, kuidas me nädalavahetusel kevadrulle tegema õppisime. Ja sellest, kui suures vaimustuses ma olen praegu erinevatest trükitehnikatest. Need kirjutised ilmuvad kõik kindlasti õige pea. Lihtsalt mitte täna. Sest praegu ei tundu see mulle õige. 

Tänahommikune keeletund lõppes leinaseisakuga. Mu keeletunnid toimuvad kohaliku gümnaasiumi ruumides, ning nii nagu kõikjal üle riigi, langetasid ka siin inimesed keskpäeval pea, et mälestada üheskoos reede õhtul hukkunuid. 

Eile õhtul olid kohalikes uudistes kõikvõimalikud käsitlused Pariisi traagilistest sündmustest. Muuhulgas näidati ka hukkunute fotosid ja nimesid ning eetris olid intervjuukatked hukkunute lähedastega. Isaga, kelle tütar ei tulnud kontserdilt tagasi koju... Mehega, kes kaotas abikaasa ja lapse... Restoraniomanikuga, kelle üheksa töötajat hukkusid plahvatuses...Neid lugusid kuulda oli väga raske ja kurb. 

Aga elu peab edasi minema. Seda mõttetera üritatakse siin kõikjal nii iseendale kui kõrvalolijale kinnitada. See on otsekui mantra, mille korrutamine peaks veenma, et prantslased ei karda. Ning inimesed naasevadki oma igapäevaste tegemiste juurde. See on kui vastuhakk ründajatele. Pariis jääb ellu. Elu läheb edasi. Täpselt nagu pärast Charlie Hebdo't. 

Jah, ma tean, et kuigi kümned ja sajad tuhanded inimesed kannatavad kujuteldamatu (sõja)vägivalla ja õuduste all kõikjal maailmas, puudutavad Pariisi sündmused paratamatult siiski mind lähemalt. Sest siin prantsuse väikelinnas on nüüd mu teine kodu, meie ühine kodu C-ga. Ja Pariis on kõigest paari tunni kaugusel. See pole mu jaoks enam linn kesk Euroopat, kuhu minemiseks tuleb lennukipilet osta ja kohver pakkida. Linn, mis aastaid tagasi oli vaid mu üheks unistuste reisisihtkohaks.

 Kummaline, kuidas elu muutub. Pariis on täna mu koduriigi pealinn. Ja mu koduriigis on välja kuulutatud eriolukord ning sõda. 

 Pariis on ühtaegu lähedal ning samas on mul hea meel, et meid siiski lahutavad mõned korralikud kilomeetrid autoteid. Siin, kus meie elame, ei ole väliselt midagi muutunud. Ei ole tänavatel sõjaväge ega passikontrolli. Täna on inimesed liikvel nagu tavaliselt esmaspäeviti, kuigi ma olen kindel, et tänaseid tegemisi ei saada samad mõtted, mis eelmisel esmaspäeval. 

Praegused uudised on keskendunud nüüd peamiselt Brüsseli operatsioonidele, kaasosaliste tabamise kajastamisele, ründajate elulugudele, taustale. Kõige uskumatum on see, et praegu teadaolevalt olid vähemalt osad neist, kes pommivöö endale ümber sidusid, Prantsusmaa kodanikud. Siin sündinud ja kasvanud, siin hariduse saanud. Üks neist kasvanud üles täiesti tavalises väikelinnas, sellises nagu meiegi elame. Veetnud lapsepõlve aiaga eramajas, sellises nagu mu naabritelgi on. Ei mingit Pariisi getot ega mustlaslaagrit, ei mingeid igapäevaseid sõjalennukeid taevas ega pommiplahvatusi kõrvaltänavas...Kasvanud üles siinses nö heaoluühiskonnas. Ent ometi kavandasid nad kuid ette seda õudust, mille nad reede õhtul Pariisis vallandasid. Kuidas on see võimalik? 

Pariisi ei ole meil kummagil praeguse seisuga plaanis minna enne, kui jõulude eel Tallinnasse lendamiseks. Milline on maailm siis, pooleteise kuu pärast, ei oska keegi praegu aimata. 

Jääb üle vaid loota, et hea saab võitu pahast, valgus pimedusest, headus kurjusest. 

bisous