Facebooki "eestlased Prantsusmaal" grupis on ligikaudu 830 liiget, kellest mitte keegi ei ela siin, kus mina. Uskumatu ikka, kui ebatavalisse kanti ma elama olen sattunud. Suur osa eestlasi on muidugi kolinud Pariisi aga populaarsuselt teisel kohal tundub olevat lõuna-prantsusmaa, kus eestlasi leidub vähemalt selle grupi järgi vaadates küll pea igas linnas ja külas.
Rootsis elades sain ma tuttavaks päris mitme seal juba pikemat aega elava eestlasega. Ühel õhtul ühikasse sõites rääkisime M-iga bussis omavahel eesti keeles. Järsku astus meie juurde üks naisterahvas, kes küsis ilusas eesti keeles, et kuidas kaks eestlannat ometigi siia sattusid. Borås oli samuti pisikene linnakene, millest ma enne Erasmusega liitumist polnud mitte midagi kuulnud ning ei mina ega M osanud arvata, et seal paikselt nii palju eestlasi elab.
Bussis kohatud naine avas aga lahkesti meile oma koduukse, tutvustas meid teistele kohalikele eestlastele ning nendega koos tähistasin ma tol aastal ka Eesti Vabariigi sünnipäeva, kiluvõileibade ja kartulisalatiga loomulikult.
Kolme siin oldud aasta jooksul ei ole ma aga veel kordagi kuulnud poes kassasabas ilusat eesti keelt või tutvunud bussis kogemata mõne toreda eestlannaga. Seda viimast ilmselt seetõttu, et siin puudub täielikult linnasisene ühistransport.
Aga sellest pole midagi, et pidupäevaks rahvuskaaslasi külla kutsuda pole. Ühe prantslasega saab ka väga edukalt vabariigi aastapäeva tähistada.
Tänahommikuse teetassi ja croissante'i kõrvale lugesin ma eestimaiseid ajakirju, mis on mu meelest üks parimaid viise päeva alustamiseks. Kuna mul neid ajakirju just eriti tihti käepärast pole, siis on sellega mu jaoks juba pidupäevale eriline algus tehtud. Kodumaise ajakirja välismaale tellimine on nii absurdselt kallis, et ma lihtsalt ei usu neid numbreid. Aga aitäh emmele, kes paar päeva tagasi saabunud C kingipaki juurde mulle paar ajakirja ja paki komme kaasa pani :)
Õnneks on olemas etv online, mille vahendusel saab ära vaadata nii lipuheiskamise, kaitsejõudude- kui kleidiparaadi. Ja ära kuulata paljuoodatud presidendi kõne. Ilmselt pole ma sugugi ainuke eestlane, kes kõigest sellest osa saab vaid ekraani vahendusel. Prantsusmaal on meid juba vähemalt 830.
Et tänast õhtusööki saaks pidusöögiks nimetada, on mu meelest vaja magustoitu. Pärastlõunal käisin läbi pagariärist, kus müüakse toredaid koogikesi. Torte siin ei müüda. Need tuleb kas varakult ette tellida või ise küpsetada. kusjuures see viimane on prantsuspärasem variant. Kuna ma nädalavahetusel tegin juba mitu tükki, siis täna ei olnud mul suurt tahtmist ühtegi tainast kokku segada. Valisin välja hoopis koogikese nimega succès ja ehtisin ta sini-must-valgesse.
Ja kui sellest koogikesest peaks veel väheks jääma, siis jaanuarikuisest reisist on mul veel järgi üks Maiuspala kommikarp ja üks Kalevi šokolaad. See viimane oma sini-must-valge kuuega on tänasesse päeva täpselt ideaalne.
Head Vabariigi aastapäeva !
No comments:
Post a Comment