Kas sul on ka vahel tunne, et õhtusöögi välja mõtlemine on sama keeruline kui mõni tuumafüüsika ülesanne?
Mul on küll vahel selline tunne. Et lihtsalt ei tea, mida täna süüa teha. Mõnikord juhtub seda sellepärast, et külmkapis ei ole midagi muud peale või ja majoneesi. Aga vahel ei oska ma ka siis midagi peale hakata, kui seal on natuke suurem valik. Põrnitsen siis tavaliselt natuke aega külmkapi ust, mis tegelikult ei ole üldsegi inspireeriv ja ootan, et mind tabaks mõni geniaalne mõte. Ilma kõrvalise abita (kas siis C või kokaraamaturiiul või google) seda tavaliselt siiski ei juhtu.
Mulle ei meeldi kui nädalast nädalasse korduvad pidevalt samad road. Mõnda head asja nagu näiteks ema tehtud kartulisalatit või meie kodust lasagnet võin küll mitu päeva järjest rõõmuga süüa aga iga nädal sama pasta- või kartuliroog on mu jaoks pisut tüütu. Nii ma siis proovin alati uue nädala menüüd kokku pannes sinna lisada midagi kas täitsa uut või midagi sellist, mida me pole mitu-mitu nädalat söönud. C on tunduvalt leplikum kui mina aga õnneks meeldib tallegi aeg-ajalt uute maitsetega katsetada. Kui uus roog hästi välja kukub, siis teeme seda tavaliselt mitu-mitu nädalat järjest... kuniks mul jälle pisut tüütu hakkab. Ja siis olen ma ringiga tagasi alguses- seisan külmkapi ees, põrnitsen vaimuvaest valget ust ja kurdan C-le, et ei oska midagi õhtusöögiks teha.
Mul on küll vahel selline tunne. Et lihtsalt ei tea, mida täna süüa teha. Mõnikord juhtub seda sellepärast, et külmkapis ei ole midagi muud peale või ja majoneesi. Aga vahel ei oska ma ka siis midagi peale hakata, kui seal on natuke suurem valik. Põrnitsen siis tavaliselt natuke aega külmkapi ust, mis tegelikult ei ole üldsegi inspireeriv ja ootan, et mind tabaks mõni geniaalne mõte. Ilma kõrvalise abita (kas siis C või kokaraamaturiiul või google) seda tavaliselt siiski ei juhtu.
Mulle ei meeldi kui nädalast nädalasse korduvad pidevalt samad road. Mõnda head asja nagu näiteks ema tehtud kartulisalatit või meie kodust lasagnet võin küll mitu päeva järjest rõõmuga süüa aga iga nädal sama pasta- või kartuliroog on mu jaoks pisut tüütu. Nii ma siis proovin alati uue nädala menüüd kokku pannes sinna lisada midagi kas täitsa uut või midagi sellist, mida me pole mitu-mitu nädalat söönud. C on tunduvalt leplikum kui mina aga õnneks meeldib tallegi aeg-ajalt uute maitsetega katsetada. Kui uus roog hästi välja kukub, siis teeme seda tavaliselt mitu-mitu nädalat järjest... kuniks mul jälle pisut tüütu hakkab. Ja siis olen ma ringiga tagasi alguses- seisan külmkapi ees, põrnitsen vaimuvaest valget ust ja kurdan C-le, et ei oska midagi õhtusöögiks teha.
Üsna hiljuti avati selline leht nagu 100 parimat toidublogi Eestis. Selle tipus troonivad kõik mulle juba tuttavad blogilehed aga leidsin sealt ka mõne uue ja huvitava, kuhu pole varem sattunud.
Kodumaiste retseptidega on aga pahatihti nii, et vahel ei leia ma poest mõnda eriti olulist koostisosa. No näiteks tahaks teha kohupiimakooki või lihavõtete ajal pashat aga ei saa kohe mitte kuidagi, sest prantslased ei tea kohupiimast ööd ega mütsi. Sinna kategooriasse kuulub ka keefir ja hapukoor, kuigi selle viimase saab enam-vähem asendada creme fraîche'iga. Kodujuustu leidsin ka alles hiljuti ja seegi oli mingi inglaste variant, mis ainult teatud nurga alt meenutas meie kodujuustu.
Prantsuskeelsete toidublogidega on selle võrra lihtsam, et kõik koostisosad on vähemalt enamikest poodidest kergesti leitavad ja on suur tõenäosus, et mõni roog on selline, mida mina pole mitte kunagi varem söönud. Alles eile poes olles riputas C mu nina ette kotitäie konnajalgu ja teatas, näe- leidsin õhtusöögi, ise itsitas ka veel. Ma pole siiani konni söönud ja kuigi ühel ilusal päeval ma nad ära proovin, siis ise kodus ma neid vabatahtlikult küpsetama ei hakka. See kotitäis rändas kiiresti tagasi riiulile.
Ühel õhtul leidsin ma põhjatutest internetiavarustest sellise lehekülje nagu myfridgefood.com. Samal põhimõttel töötavaid lehekülgi on kindlasti veel aga ma valisin lihtsalt katsetamiseks esimese google otsingu poolt välja pakutud variandi. Lehel saab ära märkida toiduained, mis parasjagu külmkapis on, mispeale otsib leht välja retseptid, mida äramärgitud koostisosadega võimalik teostada. Osad pakutud retseptid olid mu jaoks pisut kahtlased aga võib- olla oli asi selles, et mu nimekirjas olid vaid munad, õli, peekon ja sibul. Neist midagi geniaalset leiutada on vist ikka suht keeruline.
Laupäev on meil kujunenud toiduhankimise päevaks. Kuna eile hommikul pidin ma aga arsti ukse taga aega viitma siis jäi meil ära tavapärane turukülastus. Nimelt otsustasime me mingi hetk hakata ostma kogu lihakraami vaid turult. Otse tootjafarmi käest, mis muide asub meist vaid umbes 15 km kaugusel. Mune ei osta me samuti juba ammu enam supermarketist. Need saame otse kanafarmi õuel olevast külmikust, kuhu saab minna 24/7 (töötab nagu vending machine- paned raha purki ja võtad ise külmikust oma munakarbi). See asub meie kodust 5 minuti kaugusel, mis on ääretult mugav juhul kui näiteks pühapäeva õhtul kell 8 tuleb kohutav isu teha pannkooke või omletti. Farmi omanik on väga muhe prantslane, kanadel on seal hea elu ja meie raha läheb otse tootjale, mitte jagamisele kolmkümne nelja erineva asjapulga vahel, kes kõik tahavad kasumit teenida.
Liha turult ja otse farmist ostmise taga on täpselt samad põhjused. Võib-olla jõudsid ka Eesti meediasse siinsete põllumeeste alles hiljutised protestiaktsioonid supermarketite ja riigi vastu. Kuna kokkuostu hind aina langeb, on paljud tootjad sattunud raskustesse. Tootmisega kasumisse jäämine muutub aina keerulisemaks. Ühe baguette'i hind on täna näiteks võrdväärne kolme liitri piima hinnaga. Kuidas üks lehmapidaja peaks nii ellu jääma, ei tea.
Ma ei tea kas need protestiaktsioonid meid just palju mõjutasid aga ühel hetkel leidsime, et tahame anda oma pisikese panuse kohalike tootjate ellujäämisesse. Ja tarbida tooteid, mille päritolus ja/või koostises saame kindlad olla. Üldse mitte ebaoluline ei olnud ka tõdemus, et kõik selle farmi tooted maitsevad absoluutselt suurepäraselt. Peekonit ja sinki ei ole kuidagi moodi värvitud-tuunitud ning hakkliha valmib vaid parimatest lihatükkidest otse meie silme all. Rääkimata veel imemaitsvatest saucisse fumée'st, petit salé'st, pâté de tête'st, pâté en croûte'st, mille valmistamises on nad väga osavad.
Isegi kilohindade võrdluse tegi C ära ja selgus, et kuigi osad tooted on siin turult ostes pisut kallimad kui poes, olid paljud samas ka üllatuslikult hoopiski odavamad.
Oeh, ma ei tea kuidas ma oma jutuga turule jõudsin. Tegelikult tahtsin ma täna ainult retseptidest (võis siis pigem nende puudumisest) rääkida. Mis siis ikka.
Mõtlesin, et kirjutan siiagi vahel mõnest meie õhtusöögi ideest, sest äkki seisab mõni teine veel peale minu vahel nõutu näoga külmkapi ees.
Järgmiste Köögijuttudeni.
bisous
Kodumaiste retseptidega on aga pahatihti nii, et vahel ei leia ma poest mõnda eriti olulist koostisosa. No näiteks tahaks teha kohupiimakooki või lihavõtete ajal pashat aga ei saa kohe mitte kuidagi, sest prantslased ei tea kohupiimast ööd ega mütsi. Sinna kategooriasse kuulub ka keefir ja hapukoor, kuigi selle viimase saab enam-vähem asendada creme fraîche'iga. Kodujuustu leidsin ka alles hiljuti ja seegi oli mingi inglaste variant, mis ainult teatud nurga alt meenutas meie kodujuustu.
Prantsuskeelsete toidublogidega on selle võrra lihtsam, et kõik koostisosad on vähemalt enamikest poodidest kergesti leitavad ja on suur tõenäosus, et mõni roog on selline, mida mina pole mitte kunagi varem söönud. Alles eile poes olles riputas C mu nina ette kotitäie konnajalgu ja teatas, näe- leidsin õhtusöögi, ise itsitas ka veel. Ma pole siiani konni söönud ja kuigi ühel ilusal päeval ma nad ära proovin, siis ise kodus ma neid vabatahtlikult küpsetama ei hakka. See kotitäis rändas kiiresti tagasi riiulile.
Ühel õhtul leidsin ma põhjatutest internetiavarustest sellise lehekülje nagu myfridgefood.com. Samal põhimõttel töötavaid lehekülgi on kindlasti veel aga ma valisin lihtsalt katsetamiseks esimese google otsingu poolt välja pakutud variandi. Lehel saab ära märkida toiduained, mis parasjagu külmkapis on, mispeale otsib leht välja retseptid, mida äramärgitud koostisosadega võimalik teostada. Osad pakutud retseptid olid mu jaoks pisut kahtlased aga võib- olla oli asi selles, et mu nimekirjas olid vaid munad, õli, peekon ja sibul. Neist midagi geniaalset leiutada on vist ikka suht keeruline.
Laupäev on meil kujunenud toiduhankimise päevaks. Kuna eile hommikul pidin ma aga arsti ukse taga aega viitma siis jäi meil ära tavapärane turukülastus. Nimelt otsustasime me mingi hetk hakata ostma kogu lihakraami vaid turult. Otse tootjafarmi käest, mis muide asub meist vaid umbes 15 km kaugusel. Mune ei osta me samuti juba ammu enam supermarketist. Need saame otse kanafarmi õuel olevast külmikust, kuhu saab minna 24/7 (töötab nagu vending machine- paned raha purki ja võtad ise külmikust oma munakarbi). See asub meie kodust 5 minuti kaugusel, mis on ääretult mugav juhul kui näiteks pühapäeva õhtul kell 8 tuleb kohutav isu teha pannkooke või omletti. Farmi omanik on väga muhe prantslane, kanadel on seal hea elu ja meie raha läheb otse tootjale, mitte jagamisele kolmkümne nelja erineva asjapulga vahel, kes kõik tahavad kasumit teenida.
Liha turult ja otse farmist ostmise taga on täpselt samad põhjused. Võib-olla jõudsid ka Eesti meediasse siinsete põllumeeste alles hiljutised protestiaktsioonid supermarketite ja riigi vastu. Kuna kokkuostu hind aina langeb, on paljud tootjad sattunud raskustesse. Tootmisega kasumisse jäämine muutub aina keerulisemaks. Ühe baguette'i hind on täna näiteks võrdväärne kolme liitri piima hinnaga. Kuidas üks lehmapidaja peaks nii ellu jääma, ei tea.
Ma ei tea kas need protestiaktsioonid meid just palju mõjutasid aga ühel hetkel leidsime, et tahame anda oma pisikese panuse kohalike tootjate ellujäämisesse. Ja tarbida tooteid, mille päritolus ja/või koostises saame kindlad olla. Üldse mitte ebaoluline ei olnud ka tõdemus, et kõik selle farmi tooted maitsevad absoluutselt suurepäraselt. Peekonit ja sinki ei ole kuidagi moodi värvitud-tuunitud ning hakkliha valmib vaid parimatest lihatükkidest otse meie silme all. Rääkimata veel imemaitsvatest saucisse fumée'st, petit salé'st, pâté de tête'st, pâté en croûte'st, mille valmistamises on nad väga osavad.
Isegi kilohindade võrdluse tegi C ära ja selgus, et kuigi osad tooted on siin turult ostes pisut kallimad kui poes, olid paljud samas ka üllatuslikult hoopiski odavamad.
Oeh, ma ei tea kuidas ma oma jutuga turule jõudsin. Tegelikult tahtsin ma täna ainult retseptidest (võis siis pigem nende puudumisest) rääkida. Mis siis ikka.
Mõtlesin, et kirjutan siiagi vahel mõnest meie õhtusöögi ideest, sest äkki seisab mõni teine veel peale minu vahel nõutu näoga külmkapi ees.
Järgmiste Köögijuttudeni.
bisous
No comments:
Post a Comment