Sain, mis tahtsin. Kolmekümnekraadine suvi sai siingi lõpuks otsa. Temperatuur langes kümme kraadi madalamale ja ma sain lõpuks jalga panna Eestist ostetud saapapaari. Juhheiiii. Aga ma ei tahtnud üldse mitte sellest täna rääkida.
Uuele aastaajale üpris kohaselt tervitab üks meist täna sügise esimest päeva palavikuga teki alt. Kuigi mina olen meist kahest siin kindlasti tunduvalt rohkem arstikabineti uksi kulutanud, siis seekord sai külmetus kätte hoopis mu teisepoole. Seda ei juhtu üldse tihti kusjuures, et C haigeks jääb. Viimane kord kui ta mingi tõsisema haiguse tõttu arsti juurde pidi minema, oli umbes viisteist aastat tagasi.
Aga mis teha. Hommikul, kui C tööle läheb on väljas 6 kraadi. Päeva peale kerkib temperatuur 23-25 kraadini, päike tuleb välja ja hommikul selga pandud jope ning kampsun jäävad omaette kuhugi nurka konutama. Kuni saabub õhtu ja temperatuur langeb jälle ühekohalise numbrini, mistõttu tuleb kampsun ja jope nurgast üles korjata ja selga panna.
Nii on siin olnud absoluutselt igal sügisel, vahel ka kevadel ning mõnikord isegi veel suve alguses. Selliste igapäevaste suurte temperatuurikõikumiste juures pole ka siis ime, et isegi need, kes tavaliselt haiged pole, käivad punetavate ninadega ringi ja otsivad salvrätikupakki.
Keerasin C-le Woolish'i villase pleedi ümber (aitäh emme sünnipäevakingi eest! :) ja pakkusin, et toon viinasokid ka aga selle peale keeras ta mulle lihtsalt selja ja teeskles, et ta peab nüüd magama. Mu esiemade ravitsemisvõtted pakuvad talle alati ainult nalja. Põdrasamblatee keetmisest olen ma juba ammu loobunud, viimane kord ta lihtsalt naeris selle peale natuke liiga kõvasti ja liiga kaua.
See, et tema looduslikesse ravimitesse üldse ei usu, ei ole viimase viie aasta jooksul veel sugugi kahandanud minu uskumusi. Okei, viinasokke vist ikka ei teeks aga kõiksugu teed, ingver-sidrun-mesi, punase päevakübara tinktuur jms on mu apteegis alati käeulatuses. Viimane kord, kui mingi kole-paha viirus mu kurgu kipitama pani ja köha-nohu ning muud toredused ka kaasa tõi, jõin ma iga päev Eestist kaasa toodud põdrasamblateed ning kurgu raviks sõin ära suhteliselt suure purgitäie mett. Tänase päevani on mul see meemaitse suus ja ausalt öeldes vabatahtlikult lusikat meepotti enam väga ei pane. Aga koledast viirusest sain nädalaga jagu, ilma ühegi apteegiravimita.
Muide, C pole siin sugugi mitte ainus prantslane, kes põdrasamblateest midagi kuulnud pole. Suure tõenäosusega on selliseid siin u 60 miljonit veel. Suuremates apteekides on küll loodustoodete sektsioon, aga näiteks selliseid teesegusid ei ole ma siin veel kuskil näinud. Enamasti leiab kohalike apteekide loodustoodete riiulitelt näiteks igasuguseid erinevaid eeterlikke õlisid, mingeid jõhvikamaitselisi pastille, küüslaugukapsleid.... ja väga palju looduslikku kosmeetikat. See viimane tundub siin olevat küll väga hinnatud ja populaarne, iseasi palju sellest looduslikust kätekreemist või meigieemaldusvahendist külmetuse puhul abi on.
Loodetavasti saab C ruttu terveks. Loodetavasti ei ole ma ise järgmine. Ja loodetavasti aitab see pannitäis isekasvatatud tsillipiprakaunu meil sellel talvel tervena püsida.
Uuele aastaajale üpris kohaselt tervitab üks meist täna sügise esimest päeva palavikuga teki alt. Kuigi mina olen meist kahest siin kindlasti tunduvalt rohkem arstikabineti uksi kulutanud, siis seekord sai külmetus kätte hoopis mu teisepoole. Seda ei juhtu üldse tihti kusjuures, et C haigeks jääb. Viimane kord kui ta mingi tõsisema haiguse tõttu arsti juurde pidi minema, oli umbes viisteist aastat tagasi.
Aga mis teha. Hommikul, kui C tööle läheb on väljas 6 kraadi. Päeva peale kerkib temperatuur 23-25 kraadini, päike tuleb välja ja hommikul selga pandud jope ning kampsun jäävad omaette kuhugi nurka konutama. Kuni saabub õhtu ja temperatuur langeb jälle ühekohalise numbrini, mistõttu tuleb kampsun ja jope nurgast üles korjata ja selga panna.
Nii on siin olnud absoluutselt igal sügisel, vahel ka kevadel ning mõnikord isegi veel suve alguses. Selliste igapäevaste suurte temperatuurikõikumiste juures pole ka siis ime, et isegi need, kes tavaliselt haiged pole, käivad punetavate ninadega ringi ja otsivad salvrätikupakki.
Keerasin C-le Woolish'i villase pleedi ümber (aitäh emme sünnipäevakingi eest! :) ja pakkusin, et toon viinasokid ka aga selle peale keeras ta mulle lihtsalt selja ja teeskles, et ta peab nüüd magama. Mu esiemade ravitsemisvõtted pakuvad talle alati ainult nalja. Põdrasamblatee keetmisest olen ma juba ammu loobunud, viimane kord ta lihtsalt naeris selle peale natuke liiga kõvasti ja liiga kaua.
See, et tema looduslikesse ravimitesse üldse ei usu, ei ole viimase viie aasta jooksul veel sugugi kahandanud minu uskumusi. Okei, viinasokke vist ikka ei teeks aga kõiksugu teed, ingver-sidrun-mesi, punase päevakübara tinktuur jms on mu apteegis alati käeulatuses. Viimane kord, kui mingi kole-paha viirus mu kurgu kipitama pani ja köha-nohu ning muud toredused ka kaasa tõi, jõin ma iga päev Eestist kaasa toodud põdrasamblateed ning kurgu raviks sõin ära suhteliselt suure purgitäie mett. Tänase päevani on mul see meemaitse suus ja ausalt öeldes vabatahtlikult lusikat meepotti enam väga ei pane. Aga koledast viirusest sain nädalaga jagu, ilma ühegi apteegiravimita.
Muide, C pole siin sugugi mitte ainus prantslane, kes põdrasamblateest midagi kuulnud pole. Suure tõenäosusega on selliseid siin u 60 miljonit veel. Suuremates apteekides on küll loodustoodete sektsioon, aga näiteks selliseid teesegusid ei ole ma siin veel kuskil näinud. Enamasti leiab kohalike apteekide loodustoodete riiulitelt näiteks igasuguseid erinevaid eeterlikke õlisid, mingeid jõhvikamaitselisi pastille, küüslaugukapsleid.... ja väga palju looduslikku kosmeetikat. See viimane tundub siin olevat küll väga hinnatud ja populaarne, iseasi palju sellest looduslikust kätekreemist või meigieemaldusvahendist külmetuse puhul abi on.
Loodetavasti saab C ruttu terveks. Loodetavasti ei ole ma ise järgmine. Ja loodetavasti aitab see pannitäis isekasvatatud tsillipiprakaunu meil sellel talvel tervena püsida.
gros bisous
No comments:
Post a Comment