Pildipostitus

Tere esmaspäev! Kuidas läheb? Pole ammu näinud. 

Blogis oli vahepeal paus, sest ma käisin korra kodus. Imelik oleks kirjutada, et käisin reisil või Eestis külas, sest mulle meeldib ikka mõelda, et mul on kaks kodu. Üks siin ja teine seal. Nii et tänased pildid on sealt teisest kodust, kilukarbisilueti ja musta leiva maalt. 

Aga täna on uue nädala esimene päev ja sellega said kõik puhkused nüüd läbi. Blogipaus samuti. Isegi augustikuu lõppes vahepeal ära ja algas september. Keegi ei olnud siin vahepeal kalendris lehte keeranud. 

Ma pakkisin kohvrid lahti ja üritan nüüd siinsesse elurütmi tagasi saada. Homme tuleb see ilmselt paremini välja, sest täna panin ma Eestis tehtud pilte kaamerast arvutisse ja veetsin siis tükk aega siia pilte valides ning eelmise nädala tegemisi meenutades.

Kahe tagasi oldud päevaga sai selgeks, et siin kestab suur suvi veel edasi. Teadmata ajani. Kui Eestis oli õhus juba eriti mõnusat sügisehõngu, siis siin ei paista seda ühegi nurga taga. Halloo, kus sa oled? Päeval on kolmkümmend kraadi sooja ja miski ei näita, et see kuhugi allapoole hakkaks langema. Samas on ööd ikka nüüd jahedamad ja hommikud värskemad. Päike tõuseb hiljem ja läheb magama varem. Kella üheksa ajal õhtul on siin ka juba pime ja terrassil saab laternates küünlad põlema panna ja neid on siis näha ka. 

Aga poolsaabaste ja sooja mõnusa kampsuni ning salli kandmisest võib ainult und näha. Kui palavus magada laseks. Appi, ma tahan sügist. Sellist ilusat ja mõnusalt sooja-jahedat, kuldkollast ja vahtralehepunast, kampsuni ja seeliku kandmise sügist, õunaaia ja ploomikoogi sügist, sellist, mil mõnel õhtul saab diivanil istudes head raamatut lugeda, teed juua ja samal ajal aknatagust vihmasabinat kuulatada...  

Kui ma selle filmimomendi lõpuks saan, küllap ma siis kirjutan siia, kui tore ikka suvi oli... Oeh, inimloomus. 

Siin on mõned koduhetked ja järgmisel korral kirjutan taas siinsetest tegemistest. 

Jällenägemiseni!