Mul oli juba tükk aega mõttes Samoëns'ist siia kirjutada ja kui ma siis täna hakkasin mälupulga pealt pilte otsima, avastasin ma, et need on tehtud täpselt viis aastat tagasi, 25-28 oktoober 2011. Mu kalamälu teadis küll, et see reis kuskil oktoobrikuus toimus aga et see täna kuupäevaliselt nii hästi klappis, on puhas juhus. Ma ei ole Samoëns'ist siin mitte kunagi varem kirjutanud ainult sellepärast, et me käisime seal jupp aega enne, kui see blogi üldse alguse sai. 2011 aasta oktoobri lõpust kulus peaaegu aasta enne kui myfrenchblog ilmavalgust nägi ja ometi on mul praegu tunne, et see fotomälestus sobib siia imehästi. See oli mu kõige-kõige esimene Prantsusmaa külastus.
Rootsi Erasmuse programm sai meie jaoks läbi 2011 aasta septembri alguses kui mina läksin tagasi Eestisse, et lõpetada ülikooli viimane aasta ning C kolis tagasi Prantsusmaale, et kätte saada oma ülikooli diplom. Et pikad vahemaad meie suhtele saatuslikuks ei saaks, käisime üksteisel pea aasta jooksul pikemalt ja lühemalt külas. Nende külaskäikude esimene reis oligi 2011 aasta oktoobris, kui ma C-le Pariisi külla sõitsin. Tema vanematega esimest korda kohtusin- ma tänaseni mäletan, et see kolm lennutundi Tallinnast Pariisi olid seetõttu üsnagi ärevad. :) Mäletan, kuidas ma esimest korda Eiffeli torni tippu ronisin- sealne öine vaade linnatuledes Pariisile on siiani üks mu lemmikuimaid. Ning kuidas me Alpides, Samoëns'i mägikuurordis käisime. Ma ei olnud kunagi Mont Blanc'i mäetippu näinud ja C arust ei kõlvanud see tol hetkel kassi saba alla ka. :)
Tänaseni on Samoëns mu meelest üks ilusamaid kohti, mida me oleme Prantsusmaal külastanud. Hästi keeruline on selliste kommentaaride objektiivsust vahel uskuda, sõltub ju paljuski sellest, mis kellelegi meeldib, eks. Aga kui näiteks Munamägi sul südame juba natuke kiiremini tukslema paneb, siis võid kindel olla, et see koht on oma kiidusõnu väärt.
Samoëns on pisikene suusakeskusega külakene Alpide mäestikus, sealt pole sugugi kaugel enam näiteks kuulsusrikas Chamonix suusakuurort ning Mont Blanc on palja silmaga hästi näha. Iseenesest peaks seda Alpide kõrgeimat tippu olema näha ka meie siinsete mägede ühest kõrgeimast tipust aga selleks peavad valitsema ideaalsemast ideaalsemad ilmaolud, taevatähed peavad õiges reas olema, sul ei tohi olla karmavõlga ja muud sellised toredad lood...
Nii kõrgetes mägedes ei olnud ma kunagi varem matkanud ega ole seda tegelikult vist teinud ka pärast Samoëns'i. Sealsed kõrgeimad tipud vallutasime 1700 meetri kõrgusel, kodused matkamised on meil siin maksimum 1300 meetri peal. Kui me kaks aastat tagasi suvel Lõuna-Prantsusmaal käisime, siis sealne kõrgeim tipp-Mont Ventoux asus tõesti Samoëns'ist kõrgemal-1900 meetrit merepinnast. Aga kuna me seal sõitsime autoga päris üles välja, siis mägedes matkamiseks ma seda just ei loeks... Mont Ventoux'd saad meenutada SIIT.
Samuti ei ole ma vist pärast Samoëns'i enam kunagi nii palju kilomeetreid nelja päevaga jalgsi läbinud. Kusjuures, enamus neist kilomeetritest kulus seal ju vertikaalselt liikudes ja iga päeva lõpuks kogunes neid nii umbes 20~25. C hoiatas mind küll eelnevalt ette ja eks seal kohapeal natuke raske ikka vahepeal oli ka. Aga kui ma nüüd tagasi mõtlen selle ronimise peale, siis meeles on vaid see, kuidas iga keeru või tõusu tagant avanes jälle uskumatult ilus vaade ja kui õnnelikuks see mind tegi. :) Mulle tohutult meeldivad mäed. :)
Kui ma õigesti mäletan, siis vist teisel päeval matkasime üle niitude ja aasade, ronisime üle järjekordsete mägede ning leidsime ennast ühel hetkel pisikese mägijärve äärest. Selle kaldal istudes oli selline tunne, nagu istuks hiigelsuure kausi põhjas, mäed ümberringi kausi servadeks. Järve ääres ei olnud mitte ühtegi hingelist peale meie, absoluutne vaikus- see oli mu meelest veel vaiksem kui rabavaikus, sest rabas võib ju ikka aeg-ajalt näiteks lindude tegevusmärke kuulatada, aga seal ei olnud isegi mitte neidki- ja lisaks ei olnud seal mitte ühtegi levipulka ka.
Alumise pildi keskel kauguses paistev majake oligi selle mäekausi põhjas oleva järve ääres, kus me kahekesi natuke aega hiirvaikselt istusime. Ei tahtnud loodust häirida. 
#nofilter sellele mägijõe ebaloomulikule sinisele värvitoonile. Appi, kui pikad juuksed mul olid. Ja pisike lammas all paremas nurgas.
Samoëns'is käisime mõlemad esimest korda elus motovarjuga lendamas (ma arvan, et nii on selle kaadervärgi eestikeelne nimetus, kuigi ma väga kindel pole) ja see oli üks väga väga cool kogemus. Iga kord kui ma siinsetes mägedes kedagi liuglemas näen, tuleb mulle see Samoëns'i päikesepaisteline päev meelde. Ja see vaade, mis sealt ülevalt meile avanes. See oli nii super. Kõrgust ma ei karda aga kui me sealt mäenõlvalt alla jooksime, nii et ühel hetkel tuli servast üle astuda aga jalge all enam maapinda polnud... siis käis küll väike jõnks südamest läbi. Sekundi pärast hakkasid tiivad aga juba kandma ja edasi oli ainult äge. :)
Mu järgmine salaunistus on kuumaõhupalliga lendama minna. :)
Näe, see seal ülemisel pildil olen mina :)
Ja alumisel on vaade, mis meile maa ja taeva vahel liueldes avanes.
Viimasel päeval nägin ära ka selle kõige kõrgema tipu. Oli nagu iga teine tipp. Aga ma tol hetkel ütlesin vist ainult wow :)
Alumisel pildil on vaade meie ööbimiskoha aknast. Päeva viimased päikesekiired.
Ma väga loodan, et sul on neid ka huvitav lugeda.
Bisous ♥
No comments:
Post a Comment