Itaalia saatkond Pariisis

Tere kaunis reede! Eelmisel nädalal umbes samal ajal ärkasin ma Pariisis, täna istun siin oma kodus diivanil Woolish'i pleedi sees ja kirjutan sellest, kuidas me tol päeval kunstinäitusel käisime.

 Mitte et Pariisis oleks vähe muuseume, aga eelmisel reedel käisime L-iga hoopiski Itaalia saatkonnas Leonardo da Vinci töid imetlemas. See oli meil algselt vähemalt nii planeeritud. Tegelikkus nägi välja nii, et meid tabas saatkonda sisse astudes tõeline wow-emotsioon ja me veetsime enamiku sealoldud aja kunstniku maalide asemel hoopis saatkonna ruume imetledes. Need olid nii suursugused ja kuldsed ja sädelevad ja detailirohked ja kuldsed ja sädelevad... kogu see luksus mõjus meile vist natukene hüpnotiseerivalt.😁

L teadis, et saatkonnas on veel viimaseid päevi da Vinci tööde näitus avatud ja kuna see oli pealekauba veel ka tasuta, seadsimegi sammud sinnapoole. Kui tihti ikka avaneb võimalus mõne riigi saatkonda lihtsalt niisama külastada? Ja sealhulgas ka da Vinci originaaltöid vaadata? (ei maksa seda pisikest fakti unustada, eks 😉)

Seda, et Itaalia saatkonnal on nii uhke maja, me muidugi varem ei teadnud. See hakkas selguma alles siis, kui vestibüüli kõrval roosast marmorist seinu ja kristalllühtreid märkasime. Huvitav, kas kohalikud itaallased käivadki neis ruumides oma kadunud passe asendamas? Päris cool oleks ju. Ma olen varasemalt Eesti saatkonnas Pariisis küll käinud aga seal ei ole peale hoonel lehviva sini-must-valge eriti midagi vaadata. Konsulaaditöötajaga tuleb seal vestelda läbi klaasist seina ja üleüldine mulje meenutas rohkem nagu töötukassat. 

Kuigi piltide järgi võiks vist arvata, et peale meie seal väga teisi polnudki, oli tegelikkus hoopis vastupidine. Me lihtsalt olime seal päris jupp aega ja mul on palju kannatust ja natuke head õnne, et leida sobiv hetk, kus juhuslikud inimesed mu kaamerasilmale enam ette ei jäänud. Vahel õnnestub, vahel mitte. Meie külastuse ajal oli seal lisaks üksikutele inimestele ka umbes kahekümnepealine giidiga grupp, kelle eest me pidevalt kõrvalruumidesse pidime põikama. Näitust tutvustav giid rääkis nimelt itaalia keeles, nii et teda polnud meil mõtet jälitada. Üleüldse olid kõik näitust kirjeldavad ja selgitavad materjalid kas prantsuse või itaalia keeles, nii et meil oli seal põhimõtteliselt kaks valikut- eriti mitte midagi aru saada või üldse mitte midagi aru saada. Me valisime kahest ebahuvitavast selle ruumide imetlemise variandi, seetõttu ma näitusetöödest pikalt kirjutada ei oskagi. 

Näitus märkis renessanssi geeniuse Prantsusmaale saabumise 500ndat aastapäeva ja keskendus tema ning mitmete tema õpilaste prantsuse perioodi töödele. Da Vinci elas Prantsusmaal kuninga Francis I kutsel, ühes tema lossidest, kus kunstnik 1519 aastal ka suri. Kuulsaim sellel näitusel eksponeeritud originaalteos oli La Scapigliata ehk Head of the Woman, mida saab tegelikult tavaliselt Parma linna National Gallery püsikollektsioonis näha. Kas tead seda maali? See ongi Head of the Woman.

Kuna ma näitusest rohkem midagi tarka ei oska kirjutada, siis räägin hoopis majast. Itaalia saatkond asub hoones nimega Hôtel de Boisgelin, mis ehitati 1732 aastal riigisekretäri residentsiks. Ajaloo jooksul on see kuulunud nii muinasjutu printsidele kui ka kilomeetripikkuste nimedega krahvidele, nagu näiteks Marie Charles Gabriel Sosthène de La Rochefoucauld, duc de Bisaccia'le- lugesid ilusti lõpuni, tubli! 😀 Hoone on renoveeritud neogooti stiilis ja on välimuselt tüüpiline hôtel particulier stiilis maja. See, et seal sõnapaaris on hôtel ei tähenda üldsegi, et sel oleks mingitki pistmist meie mõistes hotelliga. Nii nagu Prantsusmaale saabudes ei maksa hôtel de ville's tuba üritada bookida, sest tegemist on alati linnavalitsusega. 

Aga see hôtel particulier stiilis maja tähendab seda, et tegemist on luksusliku ühepere linnaelamuga. Pariisis on taolisi maju praegu ligi 400. Kunagi ammu oli neid u 2000. Hoonetel on kas renessanssi või gooti stiilis tänavapoolne fassaad, mille ette jääb siseõu ning taha aed. Majal on kolm külge ja algselt oli isegi see oluline, et ükski neist ei puudutaks kõrvalhoonet. Linnade kasvades sellest nõudest pikapeale loobuti. Sellesse hôtel particulier'i, mida kasutab täna Itaalia saatkond, mahtus kunagi lisaks tavapärastele eluruumidele ka kabel, talveaed, avar söögituba, mitu talli kahekümne viiele hobusele, kaks katusealust kaheksale autole ja kaks keldrit. Kirjutasin, et oli ühepere elamuks mõeldud, eks. 

Google'i pildigaleriis ringi kolades leidsin, et seal on tegelikult veelgi ägedamaid ruume, kui need, mida meie nägime. Hea, et meid sinna ei lastud. Oleks seal siiani.😄

Seekord oli selline omamoodi näitusekülastus. Ma jõudsin Pariisis olles ka Grand Palais'is Mehhiko maalikunsti vaadata ja see näitus möödus küll algusest lõpuni vaid kunstimaailmas. Sealsed näitusesaalid olid neutraalsed nagu Kumus ja lasid meeldivalt Mehhiko värvikirevatel maalidel särada. 

Loodetavasti ootab sind ees mõnus nädalavahetus. Võib-olla mahub sinna ka hetk näitusesaalis? 

❤