Hei! Jagan täna ühte head magusat keeksiretsepti.
Ma ei tea kuidas sinuga lood on, aga mina armastan banaane süüa siis, kui nad on veel õige pisut toored. Tegelikult armastan ma ka kirsse ja kiivisid ja ploome ja tikreid süüa siis, kui nad alles hakkavad valmis saama, nii et see on mul vist mingi üldisem maitseelistus. Või olen lihtsalt imelik.
Nädal aega puuviljakorvis seisnud pruuniplekilised ja pehmed banaanid ei ole mu meelest enam üldse head niisama söömiseks. C on loomulikult vastupidisel arvamusel ja leiab, et ma olengi natuke imelik, kui ma poest kõige rohelisemaid banaane alati otsin. Mu meelest on hoopis tema veider, et pruune banaane sööb. iiiiuuuuuu. Ütleme nii, et me erinevused täiendavad teineteist.😊
Ükskõik, kui rohelisi banaane ma poest ka koju ei too, vahel saavad nad ikka enne täiesti küpseks kui ma jõuan nad ära süüa. Ühel sellisel korral ei suutnud ma ka C-d keelitada nelja banaani sööma ja võtsin hoopis sõbra google'i appi. Tuli välja, et ma pole sugugi ainus, kes pruuniplekilisi banaane õudusunenäoks peab. Kes oleks võinud arvata, et minusuguseid on veel.😊 Igatahes, tuli välja, et neist üleküpsenud banaanidest saab eriti maitsva keeksi küpsetada. Ma olen tänaseks seda juba väga mitu korda teinud ja see on ainuke keeks, mida tean, mis on ka neljandal päeval sama mahlane, kui otse ahjust võttes.
Täna küpsetasin küll mitte sellepärast, et banaanid oleksid pruunid olnud, vaid mind tabas lihtsalt vastupandamatu magusaisu ja meil ei olnud õhtusöögi lõpetuseks ka midagi muud peale jogurti. Oscar Wilde kirjutas kunagi, et ainus viis kiusatusest vabaks saada, on sellele alla anda ("The only way to get rid of a temptation is to yield to it. Resist it, and your soul grows sick with longing for the things it has forbidden to itself, with desire for what its monstrous laws have made monstrous and unlawful.") See on üks väga vähestest tsitaatidest, mida ma koos autori nimega peast tean. Selle järgi meeldib mulle nii mõnigi kord otsuseid langetada.
Järgmine kord, kui magusaisu kiusab, mõtle Oscar Wilde'i peale.😉
Ma ei tea kuidas sinuga lood on, aga mina armastan banaane süüa siis, kui nad on veel õige pisut toored. Tegelikult armastan ma ka kirsse ja kiivisid ja ploome ja tikreid süüa siis, kui nad alles hakkavad valmis saama, nii et see on mul vist mingi üldisem maitseelistus. Või olen lihtsalt imelik.
Nädal aega puuviljakorvis seisnud pruuniplekilised ja pehmed banaanid ei ole mu meelest enam üldse head niisama söömiseks. C on loomulikult vastupidisel arvamusel ja leiab, et ma olengi natuke imelik, kui ma poest kõige rohelisemaid banaane alati otsin. Mu meelest on hoopis tema veider, et pruune banaane sööb. iiiiuuuuuu. Ütleme nii, et me erinevused täiendavad teineteist.😊
Ükskõik, kui rohelisi banaane ma poest ka koju ei too, vahel saavad nad ikka enne täiesti küpseks kui ma jõuan nad ära süüa. Ühel sellisel korral ei suutnud ma ka C-d keelitada nelja banaani sööma ja võtsin hoopis sõbra google'i appi. Tuli välja, et ma pole sugugi ainus, kes pruuniplekilisi banaane õudusunenäoks peab. Kes oleks võinud arvata, et minusuguseid on veel.😊 Igatahes, tuli välja, et neist üleküpsenud banaanidest saab eriti maitsva keeksi küpsetada. Ma olen tänaseks seda juba väga mitu korda teinud ja see on ainuke keeks, mida tean, mis on ka neljandal päeval sama mahlane, kui otse ahjust võttes.
Täna küpsetasin küll mitte sellepärast, et banaanid oleksid pruunid olnud, vaid mind tabas lihtsalt vastupandamatu magusaisu ja meil ei olnud õhtusöögi lõpetuseks ka midagi muud peale jogurti. Oscar Wilde kirjutas kunagi, et ainus viis kiusatusest vabaks saada, on sellele alla anda ("The only way to get rid of a temptation is to yield to it. Resist it, and your soul grows sick with longing for the things it has forbidden to itself, with desire for what its monstrous laws have made monstrous and unlawful.") See on üks väga vähestest tsitaatidest, mida ma koos autori nimega peast tean. Selle järgi meeldib mulle nii mõnigi kord otsuseid langetada.
Järgmine kord, kui magusaisu kiusab, mõtle Oscar Wilde'i peale.😉
Banaanikeeksi tegemiseks läheb vaja:
3 küpset banaani
80 g võid
2 muna
100 g suhkrut
125 g jahu
1 teelusikatäis küpsetuspulbrit
1 teelusikatäis vanillisuhkrut
Kui koguseid topelt võtta, siis saab teha koogi klassikalises ümmarguses koogivormis. Ülal väljatoodud kogused sobivad hästi ühe hariliku keeksivormi täiteks.
Sega suhkur ja munad hästi läbi. Lisa jahu, küpsetuspulber, vanillisuhkur ning sulatatud või.
Eraldi kausis vajuta banaanid kahvliga püreeks.
Taignasse võid soovi korral lisada ka näiteks hakitud kreeka pähkleid.
Sega banaanipüree taigna sisse ning kalla saadud segu vormi.
Küpseta 120 kraadi juures umbes 35-40 minutit. Küpsetusaeg sõltub väga palju ahjust. Retseptis oli kirjas 35 minutit aga minu ahjus kulub pigem nii 45 minutit. Küpseta niikaua, kuni keeks on pealt ilusa pruuni koorikuga ja puutikuga küpsust proovides jääb tikk keeksist välja tõmmates puhtaks.
Võta keeks ahjust välja, lase natuke aega vormis jahtuda ning kummuta sealt siis välja.
Kaunistuseks võid peale raputada natuke tuhksuhkrut.
Eraldi kausis vajuta banaanid kahvliga püreeks.
Taignasse võid soovi korral lisada ka näiteks hakitud kreeka pähkleid.
Sega banaanipüree taigna sisse ning kalla saadud segu vormi.
Küpseta 120 kraadi juures umbes 35-40 minutit. Küpsetusaeg sõltub väga palju ahjust. Retseptis oli kirjas 35 minutit aga minu ahjus kulub pigem nii 45 minutit. Küpseta niikaua, kuni keeks on pealt ilusa pruuni koorikuga ja puutikuga küpsust proovides jääb tikk keeksist välja tõmmates puhtaks.
Võta keeks ahjust välja, lase natuke aega vormis jahtuda ning kummuta sealt siis välja.
Kaunistuseks võid peale raputada natuke tuhksuhkrut.
Bisous
❤
No comments:
Post a Comment