Ma küll räägin täna sellest (või siis tegelikult rohkem näitan), kuidas meie majale pannakse hetkel soojustust aga see kõlab nii naeruväärselt, sest sooja pole mitte kuskil.
Täna oli tuuline miinus viisteist päeval ja olgugi, et ma olen suurema osa oma elust ehk veelgi külmemate talvepäevadega ilusti üle elanud, siis viimased soojad talved on mind vist nii ära hellitanud, et ma ei suuda selle miinus viieteistkümne üle kohe kuidagi rõõmustada.
Kassasabas, ühistranspordis, arstikabineti ukse taga, kinosaalis, tööl ja kodus- keegi kuskil muust ei räägi, kui ilmast ja külmast. Asi on selles, et kui tavaliselt nähakse siin selliseid miinuskraade kahel-kolmel päeval terve talve jooksul, siis hetkel läheb kolmas nädal ja lõppu ei paista kuskil. Arusaadav, et kohalikud on pisut hellad ja ähmi täis. See on muide väga nakkav. Seetõttu, see eestlane siin virisebki miinus viieteistkümne üle.
Aga villaste käpikute-mütsi ja sallikombo ning suusajope toel otsustasin täna siiski maja vaatama minna. Jõudsin maja juurde täpselt samal hetkel, kui töömehed lõunapausilt tagasi tulid. Nüüd on tööpostil kaks noort meest, keda ma polnud varem kohanud. Mul hakkas neist nii kahju, kui minekule pöördusin. Et soojustusega alles alustati, siis on hetkel maja see sama s̶o̶e̶ külm, kui väljaski. Ma võtsin pildistamiseks kindad ära ja kolm tundi hiljem oli ikka külm naha vahel. Kuidas keegi sellistest tingimustes päev otsa ehitustööd teeb, naelu seina lööb näiteks, on imetlusväärne. Kui keegi nüüd mõtleb, et sooja saamiseks tulebki ju liigutada ja ehitamine on selleks parim viis, siis...ma ei tea. Kui sõrmed on jääs, siis ei ole sellest vehkimisest mingit kasu.
Nad tõid küll kaasa ühe pisikese gaasiga töötava soojapuhuri aga mu meelest olid need tingimused seal ikka päris karmid. Ma tõesti loodan, et see puhur tegi hiljem märkimisväärselt paremat tööd, kui esimese poole tunni jooksul, mis mina seal veetsin.
Kõik uksed ja aknad olid täpselt nii ilusti jääs. Maagiline, onju?
Me kumbki polnud enne tänast uste ja akendega versiooni näinud, sest viimati käisime maja vaatamas detsembris. Siis, kui päike paistis ja soe oli. Ja ma lund ootasin.
Viimasest ehitajaga peetud telefonikõnest jäi meil selline ettekujutus, et sisetööd on juba täies hoos. Kui ma täna uksest sisse astusin, siis see vaatepilt, mis sealt avanes, ei vastanud küll päris sellele, mille ma oma vaimusilmas loonud olin. Ausalt, ma ootasin juba siseseinu ja vähemalt poolikut põrandat. Tegelikkuses on hetkel sisetöödega alles vaikselt algust tehtud. Võib-olla on see nende miinuskraadide pärast, ja võib-olla lähevadki mõned sisetööde etapid aeglasemalt kui teised. Igatahes ootame ja vaatame, mis edasi saab.
C on hetkel Pariisis ja natuke kade, et ma sain kõigele täna nina ligi pista.😊
Tadaaaa. Selline on meie sekelduse tekitanud esiuks. Ei ole ikka veel minu maitse, aga rõõm sellest, et meil on uks, on ausalt praegu mäekõrguselt suurem. Eriti rõõmustav on selle asja juures see, et ma sain ehitajalt täna hommikul endale selle ukse võtme.🔑See asjaolu tegi C muidugi veelgi rohkem rohelisemaks.😉
Nagu näed, siis garaažiust millegipärast veel ei ole....
...Ja seestpoolt näeb kogu asi hetkel välja selline:
❤
No comments:
Post a Comment