Alustaks sellest, et blogipostitused on hetkel natuke harvemad, sest 9st 5ni (tegelikult küll 7.30st kuni 16.30ni) on mul muid tegemisi. Selliseid tegemisi, mille eest saadud tasu kulub köögimööbli ja muruniiduki ostmiseks. Täna ei tea, kui kauaks neid tegemisi jätkub aga loodetavasti kauaks- kauaks. Lisaks köögimööblile ja muruniidukile on vaja led-lampe ja köögi tagaseina keraamilisi plaate ja peegleid vannituppa ja kolme garderoobikapi süsteeme ja aialippe ja... saad aru küll, igasuguseid asju on vaja.
Me oleme juba jupp aega säästureziimil majandanud, sest teame, kui suur kulutamise aeg meid üsna pea ees ootab. Tegelikult ei taha selle peale üldse mõeldagi. Ma olen meelega vältinud kõikvõimalikke allahindlusi, kohati ka üleüldse poode (nii päris- kui virtuaalmaailma omi), et mitte ahvatluste ja kiusatustega oma meelt kurvaks teha. Kui ei näe ja ei proovi, siis ei oska tahta ka. See on mu hetke moto. Jaanuarikuu pangakonto väljavõttelt vaatasid vastu vaid tehingud toidupoega (arveid maksame me siin korra või kaks aastas).
Tegelikult see pole päris tõsi. Need olid enam-vähem vaheldumisi hambaarstikabineti arvetega. Aga kuna need kõik hüvitatakse mu kindlustuse poolt, siis ma neid päris kulutusteks lugeda ei saa. Viimaseid arveid tuli hoopiski tšekiga tasuda, sest mu pangakaardil on umbes kolm korda väiksem limiit, kui esitatud arve oli.
Tänaseks on visiidid hambaarsti juurde pausile pandud. Reedel sain oma esimesed neli hambakrooni ja ma olen tulemusega ülirahul. Ja absoluutselt ei tunne kuuekümnesena nagu ma alguses kartsin. Need portselanist kroonid näevad paremad välja, kui mu enda hambad ja neid ei ole kuidagi moodi võimalik päris hammastest eristada. Kui ei teaks, siis ei saaks arugi.
Kroonide paigaldamiseks kulus kokku tegelikult ainult neli külastust. Esimesel lihviti minu hambad umbes paari millimeetriseks ja võeti allesjäänud hambavahedest jäljendid. Teisel korral paigaldati hambajuurte sisse mingi metallist jubin, mis sai omale nö metallist mütsi peale. Nädal aega käisin ringi nagu pisike frankenstein. Kolmandal korral võeti nendest uued jäljendid, mille järgi tehti portselanist kroonid ning määrati kroonidele värvitoon. Ja eelmisel reedel paigaldati korraga kõik neli krooni. Kogu protsess võttis aega umbes pool tundi ja põhimõtteliselt need portselanist kroonid lihtsalt liimiti nende metallist mütside külge. Nagu super attac'iga või nii. Aprilli lõpus ootab ees veel kolme krooni panek.
C-l täitub sellel nädalal kolmekümnes eluaasta (muahahhaaaa, ma saan veel neli kuud kahekümnendates veeta) ja kuigi me suure peo teeme sõpradega siis, kui korraga saab kolimis- ja soolaleivapidu ka pidada, siis kingitust oli sünnipäevahommikuks tordi kõrvale ikka vaja. Ma ei osanud tükk aega midagi välja mõelda. C-le kingi leidmine on alati paras väljakutse. Pealegi, alles olid jõulud ja kingitused. Pärast neid on meil kombeks üksteist ka valentinipäeval pisikese kingitusega üllatada. Siis tuleb kohe sünnipäeva ja kõige lõpuks on meil märtsi alguses veel aastapäev ka. Iga kord pärast seda aasta-alguse kingiotsingu tralli luban ma endale, et nüüd terve eesootava aasta korjan kingivihjeid ja märgin kõik ilusti üles, et uuel kingiperioodil oleks lihtsam... Mis sa arvad, mitu korda see plaan on mul õnnestunud?
Selleks sünnipäevaks tahtsin midagi natuke erilisemat kui praktiline kampsun või tööriistakast. Peaaegu viimasel hetkel otsustasin lõpuks elamuskingituse kasuks. Valisin sellise, mille ta saab ise 7000 erineva elamuse hulgast välja valida. Palju edu! Seal olid muuhulgas nii helikopterilennud kui romantilised ööd Vahemerel jahi pardal, nii et ehk leiab ta sealt omale midagi meeldejäävat 30nda sünnipäeva tähistamiseks.
Meil oli siin keset veebruari paariks päevaks tõeliselt soe istun-terrassil-t-särgis ilm, mis viis kõik mu mõtted juba kevadele ja kevadisele garderoobile. Tänu sellele, et ma paar nädalat tagasi panin ühe tööintervjuu jaoks oma portfooliot kokku, pääses kuskilt vist valla inspiratsioon ja õmblemistuhin, nii et mul on hetkel väga väga mitu õmblus- ja kudumistööd käsil ning terve pikk nimekiri ideedest, mida tahaks kõik teoks teha. Kleit, tikandiga pluus, suvine kampsun, turukott, üks paar lühikesi pükse.... Oleks vaid aega. Mõtteid on nii palju, et viimased päevad olen ma tööl lõunapausi ajal ka õmblusmasina taga istunud. Ideederohkus on üks hästi motiveeriv meeleseisund. Õnneks on mul juba päris korralik kangavaru ka kodus olemas, mis kannatlikult realiseerimist ootab.
Nii mõndagi tööd tahaksin siingi jagada, ootan ainult ilusat ilma tagasi, sest hetkel on meil siin hall, vihmane, külm, tuuline, kõle ja kole...
Me oleme juba jupp aega säästureziimil majandanud, sest teame, kui suur kulutamise aeg meid üsna pea ees ootab. Tegelikult ei taha selle peale üldse mõeldagi. Ma olen meelega vältinud kõikvõimalikke allahindlusi, kohati ka üleüldse poode (nii päris- kui virtuaalmaailma omi), et mitte ahvatluste ja kiusatustega oma meelt kurvaks teha. Kui ei näe ja ei proovi, siis ei oska tahta ka. See on mu hetke moto. Jaanuarikuu pangakonto väljavõttelt vaatasid vastu vaid tehingud toidupoega (arveid maksame me siin korra või kaks aastas).
Tegelikult see pole päris tõsi. Need olid enam-vähem vaheldumisi hambaarstikabineti arvetega. Aga kuna need kõik hüvitatakse mu kindlustuse poolt, siis ma neid päris kulutusteks lugeda ei saa. Viimaseid arveid tuli hoopiski tšekiga tasuda, sest mu pangakaardil on umbes kolm korda väiksem limiit, kui esitatud arve oli.
Tänaseks on visiidid hambaarsti juurde pausile pandud. Reedel sain oma esimesed neli hambakrooni ja ma olen tulemusega ülirahul. Ja absoluutselt ei tunne kuuekümnesena nagu ma alguses kartsin. Need portselanist kroonid näevad paremad välja, kui mu enda hambad ja neid ei ole kuidagi moodi võimalik päris hammastest eristada. Kui ei teaks, siis ei saaks arugi.
Kroonide paigaldamiseks kulus kokku tegelikult ainult neli külastust. Esimesel lihviti minu hambad umbes paari millimeetriseks ja võeti allesjäänud hambavahedest jäljendid. Teisel korral paigaldati hambajuurte sisse mingi metallist jubin, mis sai omale nö metallist mütsi peale. Nädal aega käisin ringi nagu pisike frankenstein. Kolmandal korral võeti nendest uued jäljendid, mille järgi tehti portselanist kroonid ning määrati kroonidele värvitoon. Ja eelmisel reedel paigaldati korraga kõik neli krooni. Kogu protsess võttis aega umbes pool tundi ja põhimõtteliselt need portselanist kroonid lihtsalt liimiti nende metallist mütside külge. Nagu super attac'iga või nii. Aprilli lõpus ootab ees veel kolme krooni panek.
C-l täitub sellel nädalal kolmekümnes eluaasta (muahahhaaaa, ma saan veel neli kuud kahekümnendates veeta) ja kuigi me suure peo teeme sõpradega siis, kui korraga saab kolimis- ja soolaleivapidu ka pidada, siis kingitust oli sünnipäevahommikuks tordi kõrvale ikka vaja. Ma ei osanud tükk aega midagi välja mõelda. C-le kingi leidmine on alati paras väljakutse. Pealegi, alles olid jõulud ja kingitused. Pärast neid on meil kombeks üksteist ka valentinipäeval pisikese kingitusega üllatada. Siis tuleb kohe sünnipäeva ja kõige lõpuks on meil märtsi alguses veel aastapäev ka. Iga kord pärast seda aasta-alguse kingiotsingu tralli luban ma endale, et nüüd terve eesootava aasta korjan kingivihjeid ja märgin kõik ilusti üles, et uuel kingiperioodil oleks lihtsam... Mis sa arvad, mitu korda see plaan on mul õnnestunud?
Selleks sünnipäevaks tahtsin midagi natuke erilisemat kui praktiline kampsun või tööriistakast. Peaaegu viimasel hetkel otsustasin lõpuks elamuskingituse kasuks. Valisin sellise, mille ta saab ise 7000 erineva elamuse hulgast välja valida. Palju edu! Seal olid muuhulgas nii helikopterilennud kui romantilised ööd Vahemerel jahi pardal, nii et ehk leiab ta sealt omale midagi meeldejäävat 30nda sünnipäeva tähistamiseks.
Meil oli siin keset veebruari paariks päevaks tõeliselt soe istun-terrassil-t-särgis ilm, mis viis kõik mu mõtted juba kevadele ja kevadisele garderoobile. Tänu sellele, et ma paar nädalat tagasi panin ühe tööintervjuu jaoks oma portfooliot kokku, pääses kuskilt vist valla inspiratsioon ja õmblemistuhin, nii et mul on hetkel väga väga mitu õmblus- ja kudumistööd käsil ning terve pikk nimekiri ideedest, mida tahaks kõik teoks teha. Kleit, tikandiga pluus, suvine kampsun, turukott, üks paar lühikesi pükse.... Oleks vaid aega. Mõtteid on nii palju, et viimased päevad olen ma tööl lõunapausi ajal ka õmblusmasina taga istunud. Ideederohkus on üks hästi motiveeriv meeleseisund. Õnneks on mul juba päris korralik kangavaru ka kodus olemas, mis kannatlikult realiseerimist ootab.
Nii mõndagi tööd tahaksin siingi jagada, ootan ainult ilusat ilma tagasi, sest hetkel on meil siin hall, vihmane, külm, tuuline, kõle ja kole...
meenutus soojast veebruarikuu t-särgi päevast
Bisous
❤
No comments:
Post a Comment