Alustame sellest, et see nädal on olnud üsna kaootiline ja originaalsema sõna puudumisel ütlen, et on olnud väga "huvitav".
Me oleme kõikidel päevadel pärast tööd majas käinud, kolmapäeval isegi kaks korda. Täna jäi vahele aga homme tuleb uuesti minna ja laupäeval kindlasti ka, sest laupäeva hommikul kell 8.30 saabub köögimööbel. Ma ei jõua ära oodata, et lõpptulemust näha. Nii ootan juba. Me käisime eelmisel nädalal mööblifirma ateljees materjale piilumas ja oleme oma valikutega praegu ülirahul. Plaadid, mis me välja valisime, on superilusad. Tahaks terviklahendust juba näha.
Kuna maaler värvib laupäeva hommikul veel seinu siis ilmselt jääb köögimööbel keset tuba ja me läheme seda õigesse kohta paigutama pühapäeval. See saab muidugi põnev ettevõtmine olema, kumbki meist pole köögimööblipaigaldaja paberitega. Seinavärvid pidid tegelikult küll juba kahe tunniga kuivad olema aga mõtlesime, et igaks juhuks on parem natuke kauem oodata.
Töölt majja minek võtab meil umbes 35-40 minutit aega, vahemaa on ligi 40 kilomeetrit ja täpselt nende kahe vahele jääb meie praegune kodu. Need igapäevased majaskäigud on meie tööpäevad üsnagi pikaks venitanud aga pole hullu. Kui kõik hästi läheb, siis on järgmisel nädalal kõik möödas.
Sellel nädalal tuli välja kaks suuremat probleemi ja hulk väiksemaid. Neid väiksemaid ilmneb igapäevaselt nagu seeni pärast vihma, neid lahendame me käigupealt ja üldiselt saame sellega päris kiirelt ja edukalt hakkama. Mu esimene reaktsioon on enamasti "EI" (ma üritan ennast selle kohapealt teadlikult parandada ja rohkem "jaatada" aga see pole mu jaoks väga lihtne). Igatahes, sellele "ei"le järgneb tavaliselt C poolne lahendus, mida ma tavaliselt natuke kohendan ja täiendan ning selle parandatud versiooniga oleme me lõpuks mõlemad üldiselt rahul. Selline on meie probleemilahendus ja siiani oleme sellega päris hästi hakkama saanud.
Tunda on, et stress üritab küll iga päevaga aina rohkem kahjutööd teha ning emotsioonid tahavad kohati üle pea kasvada aga õnneks on jupp kainet mõistust veel alles. Töö pakub ehitusmõtetele vaheldust ja nii saab vähemalt seal pidevast planeerimisest natuke puhata. Õhtuks olen ma viimasel ajal nii kurnatud, et uni tuleb kõige kauem kahe minutiga. Pea padja peale panek on kõige parem asi maailmas. Magusaisu on ka vist natuke suurem kui muidu, energiavarud vajavad täiendamist.
Aga tagasi maja juurde. Meil on ilmnenud kaks natuke suuremat probleemi.
Saime oma esimese õppetunni, et absoluutselt kõik asjad tuleb alati lepingusse kirja panna. Sest kui su ehitajal on samaks tähtajaks vaja valmis saada 15 maja ning igal kliendil on omad soovid ja nõudmised, kui iga plaan on totaalselt erinev, siis on täiesti mõistetav, et ta ei mäleta pooli asju, mis ta on sulle varasemalt kokku lubanud. Absoluutselt kõik tuleb kirja panna, ükskõik kui tühine ja naeruväärne see sulle algfaasis ka ei tundu. Pärast on enamasti juba liiga hilja midagi muuta. Nagu näiteks vanni ülejäänud ruumist eraldav klaasist poolsein. Tundub pisike asi, aga me rääkisime sellest vaid suusõnaliselt ja nüüd ei tea, kas ehitaja mäletab seda jutuajamist või mitte.
Kõik jamad tulevad meil töödejuhatajaga rääkides alati kogemata välja. Süüdi on enamasti ehitaja, kes on meie plaanid kellegi teise omaga segamini ajanud, pole õigel ajal töömehi kontrollinud, töödejuhatajale õigel ajal õiget infot edastanud jne jne. Pärast vabandatakse küll aga kui siis asju enam muuta ei saa, oleme meie need, kes peavad lihtsalt paratamatusega leppima. Mis on mõnikord nii uskumatult keeruline.
Esimese jama avastasime vannitoas. Kui põrandaplaatijad tahtsid vanni paika panna, et see plaatidega katta. Selgus, et torud on nii valesti veetud, et vanni ei saagi ühe otsaseina vastu paigutada. Äravoolutoru auk, mis on põrandas, ei ühti kuidagi moodi vanni auguga. Kui vann otseseina vastas ei ole, siis ei saa aga paigaldada ka seina külge käivat dušisegistit. Selline variant, kus dušisegisti ei ole seina külge kinnitatud, on meile täiesti vastuvõetamatu.
Tuli välja, et see torumees, kes torud vedas, arvas millegipärast, et meie majja tuleb vanni asemel itaalia duššinurk. Mis sest, et tal oli plaan ning plaani peale oli joonistatud ja kirjutatud VANN. Keegi ei kontrollinud midagi enne, kui alles nüüd.
Ehitaja ütleb, et ega midagi väga enam muuta ei saa aga nad üritavad ja teevad kõik selleks, et vann saaks ikka õigesse kohta. Mis me selle peale öelda oskame. Vann on allkirjastatud plaanil õige otsaseina vastu joonistatud, nii et meil on täiesti legaalne õigus vanni õigesse kohta paigutamist nõuda aga mida nad teha saavad, kui torud on juba vundamenti valesti veetud?
Me ei tea täna, kuidas see vannitoa jama laheneb. Praegu ei jää meil muud üle kui loota, et nad leiavad sellise lahenduse, millega meie originaalplaani saab teoks teha.
Teine probleem on aiamaaga. Ekskavaatori juht, kes veetis terve päeva majataguseid mullahunnikuid laiali vedades, maapinda ligi 40 cm võrra tõstes ja pinnast siledaks ajades, tegi asjatut tööd. Plaanidega tekkis järjekordselt mingi segadus, sest töödejuhatal ei olnud aimugi, et meil on maja taga terrass.
Peaegu kogu ala tehti praegu ilusti tasaseks aga meie 16 ruuduse terrassi rajamiseks on vaja kõigepealt kaevata mitmekümne sentimeetri sügavune auk, täita see erinevat sorti ja mõõtu kiviklibuga, mille peale siis alles saab valada betooni ning paigaldada kiviplaadid. Kogu see töö lükkub nüüd edasi, sest hetkel ei saa ekskavaatoriga sinna värskelt tasaseks aetud mulla peale sõitma minna, kõik vajub lihtsalt sisse. Meil on korralikult sadanud ja sealne maapind on paras mudamülgas hetkel. Ehitaja küll vabandas ja tunnistas on oma viga, et ajas erinevate majade plaanid segamini aga terrass jääb nüüd enne allkirjastamist tegemata ja meil ei jää muud üle kui sellega leppida. Meie plaanidel sellel nädalavahetusel muru külvata on nüüd kriips peal. Meil tuleb oodata umbes kuu ja loota, et püsivad ilusad ilmad, mis maapinna ära kuivatavad.
Täna selgus veel, et kui plaani peal on kogu aiamaa ilusti ühel tasapinnal, siis reaalsuses ei saa nad seda mitte kuidagi tasaseks. Metsa tasapinna ja majatasapinna vahe on liialdatamata umbes kaks meetrit, mis tähendab seda, et vähemalt kahe külje peale tulevad üsna korralikud mäenõlvad. Vähemalt saab talvel liugu lasta eks. Jällegi, me ei saa eriti midagi muuta.
Need ja veel mõningad pisemad probleemid on meid pannud tõsisemalt mõtlema selle peale, et mis siis saab, kui allkirjastamise ajaks on mingid tööd tegemata või tehtud valesti või ilmnevad mingid muud probleemid. Millised probleemid, vead ja tegemata tööd on piisavalt tõsised, et me ei kirjutagi paberitele alla? Milliste kompromissidega me oleme nõus ja millistega mitte? Kust jookseb piir?
Sest juba praegu on täiesti kindlalt näha, et see projekt ei tule täpselt selline nagu meie pühad allkirjastatud paberid ja plaanid kunagi lubasid.
Keegi natuke vanem ja elukogenum pakkus välja, et probleemide korral jätame 10 protsenti tasust maksmata. Niikauaks kuni puudused on kõrvaldatud. See tundub küll üsna hea plaan aga kahjuks ei saa me seda kasutada, sest raha ei ole meie oma. Pangalaenu ei ole võimalik lihtsalt nii kinni pidada. Tuleks kogu summa meie omast taskust, siis küll aga paraku ei ole meil taskutes sellist summat. Seega tuleb meil enne järgmist neljapäeva kindlasti mingi muu lahendus välja mõelda.
Kõik sellenädalased õppetunnid on vähemalt ühe otsuse teinud lihtsaks. Me ei suutnud tükk aega otsustada, millist kindlustust võtta. Valida on kahe variandi vahel- selline, mis läheb meie eest kohtusse, ja selline, mis küll mingi teatud arvu telefonivestlusi advokaadiga maksab kinni aga kohtukulusid ei kata. Aastamakse vahe on neil kahel kahekordne ja kumbki pole mingi väike summa. Pärast seda nädalat oleme kindlad, et vähemalt alguses võtame selle kindlustuse, mis läheb meie eest ka kohtusse. Igaks juhuks.
Tead, et alates tänasest on vaid nädal jäänud. Seitse päeva!!! Meid ootab ees viimane nädalavahetus praeguses kodus. Mille me ilmselt veedame suuresti meie uues kodus.
Ma ei ole pakkimisega muud moodi alustanud, kui et ma lõpetasin koristamise ja asjade õigesse kohta panemise. Uhiuued aiatööriistad ilutsevad söögitoas, tühjad moosipurgid ootavad köögikapil, uus köögivalamu laiutab töötoa diivanil, elutoa diivan on mattunud majaplaanide alla, esikus laiutab pappkastide virn.... saad aru küll. Homme on meil mõlemal viimane tööpäev, siis oleme nädal aega ainult pakkimise, kolimise ja organiseerimise lainel. Ja siis ärkame juba uues kodus. ❤
Bisous
No comments:
Post a Comment