Hei! Mäletad, kuidas ma kirjutasin eelmisel nädalal oma elevusest, sest järgmisel päeval pidi terrassi tehtama? Võiks arvata, et pärast ligi pooleaastast ehitusprotsessi olen ma juba väheke targem ja elukogenum ning hoidun sellistest rõõmu hõiskamistest. Sest loomulikult sel järgmisel päeval ei tehtud siin midagi. Nagu tavaliselt. Tgelikult nihkusid tööd edasi ainult mõned päevad, nii et ega mul pole väga vaja kurta. Aga no ikkagi...
Eile oli see päev, kui ma sain aknast piiluda, kuidas see tore kollane masin meie aias müttab. Juba teist korda. Sest kuigi mullahunnikud said ju tegelikult eelmisel nädalal ilusti tasaseks lükatud, siis nagu kellegi kiuste (?), ei pääsenud me selle asjaga nii lihtsalt. Peaaegu kõik tuli uuesti teha.
Meie kõrvale kerkinud kahekorruseline maja, mille vahvad omanikud järgmise nädala lõpus sisse kolivad, on siin tekitanud korraliku segaduse. Nagu seda ühel ehitustandril veel vähe oleks. See naabermaja ehitati nimelt ligi meeter kõrgemale kui ülejäänud majad (sealhulgas ka meie oma) ning sellega seoses pidid nad tõstma loomulikult ka nende krundi ülejäänutest tunduvalt kõrgemale. Mina ei tea, kuidas nii ebaloogiliselt ja ebapraktiliselt sai ehitada, aga vot nii siin tehti.
Kuna keegi meist ei tahtnud kahe krundi vahele ligi 80 cm kõrgust mullast astet (mille esimene sügisvihm tõenäoliselt unustustehõlma oleks pühkinud), tuli sujuvalt laugeks piirialaks kogu meie maapind uuesti lahti kaevata. Kopamees tegi eile eriti pika päeva ja lahkus alles siis, kui mina juba õhtusöögiks pastat hakkasin keetma aga vähemalt sai kõik uuesti paika. Ja me oleme lõpptulemusega rohkem kui rahul. Meie krunt nimelt läks selle kordustöö tulemusel hoopiski ühtlasemalt laugemaks- ära kadus me talvine liumägi ja suvine muruniiduki õudusunenägu. Nüüd on kahes nurgas küll natuke kallakut aga ei midagi suurt ega hullu. Pildi pealt tundub isegi mägisem kui reaalsuses. Naabrite krunt seevastu sai kahte külge päris järsu kallaku ja ütleme nii, et me oleme väga tänulikud, et see meie jagu pole.
Terrass sai ka valmis. Esimese korraga. Loodetavasti ei tule keegi seda ümber tegema. Kiviplaadid laotakse küll ikka tulevikus (ehk juba selle aasta lõpus) aga põhi on olemas ja see on peaaegu juba nagu päris. Kolm kuud ootasime ja mis sa arvad, kui väga rahul me sellega täna oleme? väga-väga-väga-väga...
Puukännud võeti ka välja ja sinna metsaäärde, kus meil varem oli üks tõeliselt ebamugav kraav, pandi niipalju mulda, et kraavi nagu enam polegi. Kõik on valmis. Täna on meie aia esimene päev.
Ma tahtsin selle nii väga siia jäädvustada, sest kunagi tulevikus, kui me oleme kõik oma mustmiljon aiaplaani teoks teinud, saab olema vahva siia tagasi tulla ja vaadata- vot nii tühi ja tasane oli meie verivärske aed neljandal juulil aastal 2017.
Bisous
No comments:
Post a Comment