Ma ei teagi päris täpselt, kuidas me omadega niikaugele jõudsime.
Kui majal juba seinad püsti ja katus peal oli, hakkasid meie mõtted vaikselt sisustuse radadel liikuma. Et meie köögimööbel jäi suuresti eelmisesse koju, siis hakkasime esimese asjana just köögiga tegelema. Plaan number üks oli osta kogu köök IKEA'st. Hea lihtne, kohe olemas ja saame sõbrad mööblimonteerimise peole ka kutsuda. Käisime mitmes IKEA's vaatamas ja mõõtmas ja lihapalle söömas aga no ei tekkinud seal sellist kõikehõlmavat tunnet, et vot see ongi meie köök.
Kui majal juba seinad püsti ja katus peal oli, hakkasid meie mõtted vaikselt sisustuse radadel liikuma. Et meie köögimööbel jäi suuresti eelmisesse koju, siis hakkasime esimese asjana just köögiga tegelema. Plaan number üks oli osta kogu köök IKEA'st. Hea lihtne, kohe olemas ja saame sõbrad mööblimonteerimise peole ka kutsuda. Käisime mitmes IKEA's vaatamas ja mõõtmas ja lihapalle söömas aga no ei tekkinud seal sellist kõikehõlmavat tunnet, et vot see ongi meie köök.
Kõige kaalukamaks vastuargumendiks oli vist mõte sellest, et suure tõenäosusega on naabritel samasugune kodus. Sellest sündis plaan number kaks. Mis oleks, kui ostame kapid ja sahtlid küll sealt aga valime töötasapinna sinna peale kuskilt mujalt. Et oleks natukene midagi omapärasemat.
Võtsime ühendust ühe mööblitootjaga, kes on varasemalt teinud mitmeid projekte C töökohas. C ei olnud isiklikult küll kunagi nendega kohtunud, oli vaid ülemuselt ja kolleegidelt kuulnud häid jutte sellest isa-poja ärist, mis juba aastakümneid siin Vosges mägede vahel tegutsenud on.
Ei tea kas nüüd natukene selle ümber-nurga-tutvuse pärast või üldse mitte aga ome esimeselt kohtumiselt tulime tagasi üdini positiivsete emotsioonidega. Ning plaaniga number kolm.
Kuigi töötasapinna oleksime saanud sealt peaaegu kohe kätte ja olime juba ühte meile meeldivat kataloogis ka silmanud, siis koduteel hakkasime hoopiski suuremalt unistama. Aga mis oleks kui teeksime ikka kogu köögimööbli päris oma moodi? Me olime juba ammu välja arvutanud IKEA köögi detailse maksumuse ja nende esimese kohtumise juttude põhjal tundus meile, et eritellimusel valminud mööbel ei tulekski mäekõrguselt kallim. Tagasi kodus, istusime köögilaua taha maha ja joonistasime oma unistuste köögi.
Võtsime ühendust ühe mööblitootjaga, kes on varasemalt teinud mitmeid projekte C töökohas. C ei olnud isiklikult küll kunagi nendega kohtunud, oli vaid ülemuselt ja kolleegidelt kuulnud häid jutte sellest isa-poja ärist, mis juba aastakümneid siin Vosges mägede vahel tegutsenud on.
Ei tea kas nüüd natukene selle ümber-nurga-tutvuse pärast või üldse mitte aga ome esimeselt kohtumiselt tulime tagasi üdini positiivsete emotsioonidega. Ning plaaniga number kolm.
Kuigi töötasapinna oleksime saanud sealt peaaegu kohe kätte ja olime juba ühte meile meeldivat kataloogis ka silmanud, siis koduteel hakkasime hoopiski suuremalt unistama. Aga mis oleks kui teeksime ikka kogu köögimööbli päris oma moodi? Me olime juba ammu välja arvutanud IKEA köögi detailse maksumuse ja nende esimese kohtumise juttude põhjal tundus meile, et eritellimusel valminud mööbel ei tulekski mäekõrguselt kallim. Tagasi kodus, istusime köögilaua taha maha ja joonistasime oma unistuste köögi.
Kui sa oled siinseid varasemaid postitusi lugenud, siis tead, et selle plaani number kolm me teoks ka tegime. Pool köögist ehk aknaga seina äärne mööbel on valmis ja me oleme sellega ülirahul. Hetkel joonistame teist ja kolmandat osa- ehk siis teise seina äärt, kuhu integreerime ahju ja pliidi ning kolmandat osa ehk baariletti, mis hakkab kööki söögi/elutoast eraldama. Kuna eritellimusel valminud mööbel võtab rahakotist siiski natuke suurema summa kui suvaline suurkorporatsioon, siis seetõttu nende teiste osadega natukene ka ootame. Me juba teame, et see köök on täiega seda ootamist väärt.
Lisaks köögimööblile tellisime sealt samal ajal ka wc valamualuse kapi, mis sai samast puidust, kui köögi kapiuksed. Ning kuna ka vannitoa mööbel jäi vanasse kodusse maha, siis õige pea olime tisleri töökojas tagasi, näpus uued joonised vannitoa valamualusest kapist.
Kuna vannitoas kasutatud puiduplaati jäi meil hiiglama suur tükk järgi (puidutootjal oli tellimustele määratud ebanormaalselt suur miinimum kogus), siis õige pea tekkis meil plaan osa sellest puidust ära kasutada garderoobisüsteemide loomiseks. Joonistasime jällegi plaane ja andsime sisse oma kolmanda tellimuse. Neljast garderoobist kaks on tänaseks valmis. Ülejäänud kahe hinnapakkumine ootab sahtlis, sest meil tekkis paar nädalat tagasi uus ja pöörasem idee.
Kuna vannitoas kasutatud puiduplaati jäi meil hiiglama suur tükk järgi (puidutootjal oli tellimustele määratud ebanormaalselt suur miinimum kogus), siis õige pea tekkis meil plaan osa sellest puidust ära kasutada garderoobisüsteemide loomiseks. Joonistasime jällegi plaane ja andsime sisse oma kolmanda tellimuse. Neljast garderoobist kaks on tänaseks valmis. Ülejäänud kahe hinnapakkumine ootab sahtlis, sest meil tekkis paar nädalat tagasi uus ja pöörasem idee.
Meie uueks unistuseks sai suur ja korralik söögilaud. Korraliku all pean silmas seda, et lähima kahekümne aasta jooksul uue tarvis poleks vaja poodi minna. Hetkel on meil kasutusel seesama neljale inimesele mõeldud laud, mille C viis aastat tagasi siia kanti kolides esimesest sisseastutud poest ostis. Kuigi tegu on männipuidust viisaka lauaga, mõjub see nüüd uue kodu suures elutoas sellise tikutoosi suurusena ja kui meid siin rohkem kui kaks sööb, siis ega keegi väga laiutada ei saa.
Uue söögilaua unistust lükkasid tagant natukene ka mitmed külalised, kes sellel suvel meie kodu sihtpunktiks on võtnud.
Paar nädalat tagasi käisime mööblitootja juures oma ideest rääkimas. Uurisime, kas on üldse võimalik sellist teha, nagu me olime välja mõelnud ja loomulikult oli vaja julgus kokku võtta ja ka see kõige hirmsam küsimus ära küsida- palju maksab? Erinevalt köögi- ja vannitoamööblist on seekord tegu päris puiduga. Täpsemalt saarepuu puiduga. Ükskõik millise ehtsa puidu töötlemine on palju aeganõudvam ja seetõttu ka palju palju kallim, nii et seekord me polnud üldse veendunud, et me saame lauda endale sealt lubada. Joonistasime koos tisleriga oma unistuste laua valmis, panime kõik oma erisoovid kirja, ning jäime siis hinge kinni pidades hinnapakkumist ootama. See tuli pärast liiga pikka ootamist eile hommikul.
Uue söögilaua unistust lükkasid tagant natukene ka mitmed külalised, kes sellel suvel meie kodu sihtpunktiks on võtnud.
Paar nädalat tagasi käisime mööblitootja juures oma ideest rääkimas. Uurisime, kas on üldse võimalik sellist teha, nagu me olime välja mõelnud ja loomulikult oli vaja julgus kokku võtta ja ka see kõige hirmsam küsimus ära küsida- palju maksab? Erinevalt köögi- ja vannitoamööblist on seekord tegu päris puiduga. Täpsemalt saarepuu puiduga. Ükskõik millise ehtsa puidu töötlemine on palju aeganõudvam ja seetõttu ka palju palju kallim, nii et seekord me polnud üldse veendunud, et me saame lauda endale sealt lubada. Joonistasime koos tisleriga oma unistuste laua valmis, panime kõik oma erisoovid kirja, ning jäime siis hinge kinni pidades hinnapakkumist ootama. See tuli pärast liiga pikka ootamist eile hommikul.
Hinnast niipalju, et käisime loomulikult enne ka mööblipoodides vaatamas samalaadseid tooteid. Keskmiselt küsitakse neis sellist neljakohalist summat, mida me ei ole nõus ühe laua eest välja käima. Isegi kui see on ehtsast puidust valmistatud ja kestab kuni mu viiekümnenda juubelini. Meie eritellimus sai samuti neljakohalise hinna aga üllataval kombel siiski väiksema numbri, kui kõik poekettides nähtu.
Terve eilse õhtu vaatasime saadud hinnapakkumist. Helistasime emale-isale. Otsisime internetist sarnaseid tooteid ja võrdlesime nende hindu ning erinevate puitude kestvust. Otsustasime raha kokku hoidmiseks laua ise ära värvida (jalad ning lauaplaat hakkavad olema erinevat värvi ja see isetegevus säästab meile ligi 500 euri). Kontrollisime pangakonto seisu ja kalkuleerisime eesootavaid kulutusi. Tõmbasime nimekirjast maha kaks selleks aastaks planeeritud suurprojekti- kamina ostu ja aiapiirde tegemise. Sest kõike korraga ei saa! Kujutasime ette, kui hästi see laud siia söögitoa keskele sobima hakkab ja kuidas me koos sõprade ja peredega selle taga mõnusaid õhtusööke veetma hakkame. Valisime vist välja toolid, mis sinna juurde ostame.
Ammu enne uinumist oli asi selge. Üldjuhul on nii, et õigest otsusest saame me mõlemad juba arutelu keskel aru. Ja me mõlemad teame, kui teine arvab samamoodi. Kui me midagi pähe võtame, siis üldjuhul me selle ka saame.
See on nüüd juba neljas tellimus, mida me sealt kannatamatult ootame. Laua valmimisajaks sai märgitud juuli viimane nädal. Ehk siis kolme nädala pärast peaks valmis olema. Neil on hetkel väga-väga palju tellimusi ja alguses ei olnud üldse kindel, et see selleks ajaks valmis saab. Aga lõpuks ikka lubati. Nimelt ootame me juuli keskpaigast kuni augusti lõpuni igal nädalavahetusel suuremaid ja väiksemaid seltskondi külla ja oleks hea, kui just sellel ajal on meil suur laud. Kahekesi mahume me selle praeguse taha ju ka.
Me oleme praeguseni selle koostööga ülirahul. Esiteks meeldib meile asju ise välja mõelda ja mulle meeldib neid paberile joonistada. Mida rohkem me teeme, seda enam ma näen, kui vabamalt ja loomingulisemalt C hakkab asju nägema. Selle kõrval ei ole loomulikult kuhugi kadunud ta arvutav, ülipraktiline insenerimeel aga sellele on lisandumas väike disaininüanss, mida on vahva kõrvalt vaadata ja kuulata.
Teiseks meeldib meile, et me anname oma raha (loe: kõik säästud) pisikesele kohalikule pereärile, mis on põlvest põlve samas kohas juba aastakümneid tegutsenud. Meile meeldib, et meile näidatakse seal meie laua toormaterjali, õpetatakse erinevate puitude omapärasid märkama, tehakse ringkäik ateljees, selgitatakse kogu tööprotsessi ja räägitakse sinna vahele veel palju muud juttu ka. Meil on alati sinna sisse astudes tunne, nagu läheks tuttava naabrimehe jutule. Mitte ei astuks sisse kuhugi suurfirma ärisse, kus me oleksime vaid nimetud ja näotud kliendid. Me oleme nõus maksma pigem natuke rohkem ja ootama natuke kauem, kui vastutasuks saame just selle õige asja. Mis on tehtud inimeste poolt, kes tõesti armastavad oma tööd ning tunnevad läbi ja lõhki oma ametit.
Ammu enne uinumist oli asi selge. Üldjuhul on nii, et õigest otsusest saame me mõlemad juba arutelu keskel aru. Ja me mõlemad teame, kui teine arvab samamoodi. Kui me midagi pähe võtame, siis üldjuhul me selle ka saame.
See on nüüd juba neljas tellimus, mida me sealt kannatamatult ootame. Laua valmimisajaks sai märgitud juuli viimane nädal. Ehk siis kolme nädala pärast peaks valmis olema. Neil on hetkel väga-väga palju tellimusi ja alguses ei olnud üldse kindel, et see selleks ajaks valmis saab. Aga lõpuks ikka lubati. Nimelt ootame me juuli keskpaigast kuni augusti lõpuni igal nädalavahetusel suuremaid ja väiksemaid seltskondi külla ja oleks hea, kui just sellel ajal on meil suur laud. Kahekesi mahume me selle praeguse taha ju ka.
Me oleme praeguseni selle koostööga ülirahul. Esiteks meeldib meile asju ise välja mõelda ja mulle meeldib neid paberile joonistada. Mida rohkem me teeme, seda enam ma näen, kui vabamalt ja loomingulisemalt C hakkab asju nägema. Selle kõrval ei ole loomulikult kuhugi kadunud ta arvutav, ülipraktiline insenerimeel aga sellele on lisandumas väike disaininüanss, mida on vahva kõrvalt vaadata ja kuulata.
Teiseks meeldib meile, et me anname oma raha (loe: kõik säästud) pisikesele kohalikule pereärile, mis on põlvest põlve samas kohas juba aastakümneid tegutsenud. Meile meeldib, et meile näidatakse seal meie laua toormaterjali, õpetatakse erinevate puitude omapärasid märkama, tehakse ringkäik ateljees, selgitatakse kogu tööprotsessi ja räägitakse sinna vahele veel palju muud juttu ka. Meil on alati sinna sisse astudes tunne, nagu läheks tuttava naabrimehe jutule. Mitte ei astuks sisse kuhugi suurfirma ärisse, kus me oleksime vaid nimetud ja näotud kliendid. Me oleme nõus maksma pigem natuke rohkem ja ootama natuke kauem, kui vastutasuks saame just selle õige asja. Mis on tehtud inimeste poolt, kes tõesti armastavad oma tööd ning tunnevad läbi ja lõhki oma ametit.
Nagu ma juba kirjutasin, siis tänahommikune lauatellimus oli meil sealt neljas. Järjekorras ootavad kaks garderoobisüsteemi ja ülejäänud köögimööbel. Eile õhtul mainis C juba ka baarikappi ja kohvilauda, millele tundub, et tal on juba visioonidki olemas. Üks kahtlane kõhutunne sositab, et lõpuks saabki kogu mööbel siin uues majas olema meie endi kavandatud ja selle toreda mööblitisleri poolt valmistatud. how cool would that be?😊
Bisous
No comments:
Post a Comment