Reede enne

Tõenäoliselt oled sa seda sel suvel juba kas isegi mõelnud või vähemalt korra kuskil kuulnud aga oh my god kuhu mu puhkus kadus?!. Kõlab nii nii klišeena aga ma üldse ei karda olla ebaoriginaalne.

Ärkasin hommikul täpselt sellise tundega, et aga ma ju alles eile olin viimast hullumeelset päeva tööl. Meenutasin, kuidas ma tegin tol hommikul köögis vaikselt pimedas- sest aknaluukide lahtikerimist on absoluutselt igalt poolt kuulda- oma moosisaia ja hiilisin kikivarvul vannituppa hambaid pesema, et mitte kedagi üles äratada. Mu vanemad olid siis juba siin ja magasid oma reisi- ja Pariisi väsimust mu külalistetoa lahtikäiva diivani peal välja. Kõik meie seiklused ootasid alles ees.

Ja nüüd on jälle reede. Viimane nädalavahetus enne esmaspäevast tööleminekut. Ei saa öelda, et ma just suure hurrraaaaga esmaspäeva hommikut ootan. Kes ootaks, eks? Aga tegelikult üldse mitte sellepärast, et puhkus kuidagi lühikeseks või tegevusetuks oleks jäänud. Hoopis vastupidi. Kolm nädalat ilusat ilma, värsket õhku ja kalleid inimesi mõjus igati hästi nii kehale kui vaimule. C on sellest nädalast tagasi tööl ja üksi kodus olles ei ole sugugi nii suur suvitaja tunne, kui kahekesi kodus olles oli. 

Esimene pool mu töölepingust saab augusti lõpuga läbi (hetkel on mul leping kuni novembri lõpuni) ja loodetavasti läheb see eesootav teine pool lihtsamalt, kui esimene pool. Sisseelamine uude kohta tekitab minus alati ärevust ja ebakindlust ning seekord jagus neid mõlemaid sellesse esimesse poolde üsna palju. 

Aga tänane hommik oli täpselt nii laisk ja mittemidagitegev nagu pildilt paistab. Tegin päikesevarju lahti ja istusin mitu tundi terrassi peal. Kolme ajakirja kõrvale sõin ära kausitäie mirabelle ploome. Lugesin läbi ema toodud Kodukirja ja kaks prantsusekeelset sisustusajakirja. Viimased on sellised, kus on peamiselt hästi palju pilte ja siis õige pisut pildiallkirju seal juures. Et sul ei tekiks muljet nagu ma siin pr keelseid romaane loeksin. Mitte täna. Leidsin küll ajakirjadest mitmeid häid mõtteid ja põnevaid ideid aga ausalt öeldes ei ole mul neid hetkel üldse vaja. Enamike tubade jaoks on mul visioon olemas. Teades ennast, võib see visioon küll kolm korda vahepeal transformeeruda aga mul on lihtsalt tunne, et liiga palju ideid ei ole ka hea mõte. Eriti siis, kui kõik seinad on ikka veel valged ja teha võiks põhimõtteliselt  kõike, mis pähe tuleb. Ja sellisel juhul samuti, kui kõik ideed hetkel vaid to-do-list'i kogunevad ning kuidagi reaalsusesse ei jõua. 

Sest nende kõikvõimalike pisidetailide jaoks, mis ajakirjas inspireerivad- tead küll, mustrilised vaibad ja hästi kokkusobitatud diivanipadjad ja laternad ja ilusti kaetud lauad ja kõik muu selline (tilu-lilu)  on vaja, et natuke suuremad asjad (mööblitükid ja seinavärvid jms) oleksid juba valmis. Need on kõik aga hetkel wishlistis. 

Septembris tuleb kohalikule maksuametile annetada ilus neljakohaline summa ja me oleme seetõttu siis natuke aega vaesed. Sellel aastal esitasime esimest korda ühisdeklaratsiooni ja kuigi me alguses lootsime, et säästame nii kenakese summa, siis maksuamet ei pidanud mingit säästmist vajalikuks. Maksame ikka umbes sama suure summa, kui eelmisel aastal eraldi deklareerides. Mina oma miinimumpalga pealt ei maksa midagi aga C oma palga pealt küll. Meie majapidamises on vaid kaks inimest (lapsed annavad siin märkimisväärse maksusoodustuse), mõlemal on sissetulek- võid isegi arvata, et riigi arvates jaksame me makse maksta küll ja küll. 

Niisiis septembris ei osta me ilmselt ühtegi mööblitükki. Suur söögilaud, mille tellisime enne külaliste tulekut aga mis mingi imenipiga meie suureks kurvastuseks enne külaliste tulekut ikkagi valmis ei saanud, lükkus hetkel oktoobrisse. Otsest hädavajadust ta jaoks praegu nagunii enam pole, seda enam, et C on näiteks septembris terve nädala Pariisis ja ma üksi kahemeetrise söögilaua taga oleksin üsna nukker vaatepilt. Söögituppa kavandasime lauaga kokkusobiva puhvetikapi ning elutuppa samast materjalist diivaniesise kohvilaua ja telekaaluse mööblitüki. Köögi teine ja kolmas sein ootavad ka oma mööblit aga kuna sinna sisse läheb ka kõikvõimalik tehnika, siis selleks ostuks tuleb  natuke rohkem raha koguda. Ja siis on veel esiku garderoobikapp, millel pole uksi ja meie magamistoa garderoob, millel pole lisaks ustele sisugi. Ja kamin on ka ammu välja valitud. Said vist aru, et me wishlist on nii kilomeetrine... 

Ükshaaval, järgemööda. Küll nad tulevad. Praegu mõtlen, et ei ole mõtet vaeva näha vaipade ja patjadega, enne kui need olulisemad asjad on kohale jõudnud. Ma tean juba täpselt oma peas, kuidas see kõik välja hakkab nägema ja ma ei jõua ära oodata, mil saan uksest sisse astuda oma unistuste koju. 

Tahaks kirjutada, et niikaua istun oma juba praegu mõnusal terrassil ja loen sisustusajakirju aga vihma hakkas sadama ja ma pidin oma päikesevarju kokku pakkima ja tuppa kolima. Väljas möllab hirmus tuul ja ma ei teagi nüüd, mis ma oma viimase vaba reedega peale hakkan... 

Mõnusat nädalavahetust!

Bisous