... või siis tegelikult on neid päris mitu. Aga kaks tükki lõpetasid just õitsemise ja üks maadleb sel aastal mustade täppide haigusega ja üks pole veel seda nägugi, et õitsema hakkaks aga see üks, mis kaarel ronib on praegu tõeline aia ehe. Meie aias vähemasti, sest teisel aastal ei ole siin lihtsalt veel eriti palju õitsejaid.
Roosikaare ostsime eelmisel aastal mai lõpus ja koos kaarega tulid roosifestivalilt ka roosid. Vasakpoolne on suurte valgete õitega, mis õitses paar nädalat tagasi täpselt sama muljetavaldavalt kui nüüd parempoolne pisiõieline roosa. Lisaks õitsemisele on mõlemal roosil ka imetabane lõhn. Roosifestivalil sai üksjagu roose nuusutatud, sest tuli välja, et mitte kõik roosid ei lõhna. Me tahtsime aga kindlasti lõhnavaid sorte. Nüüd ongi terrassil istudes päriselt selline tunne nagu oleks natuke nagu roosiaias.
Eelmisel aastal oli kaart hulganisti rohkem kui roose.
Need ülemised fotod on tehtud eelmise aasta 22. mail. Umbes päev pärast seda, kui me olime nad maha istutanud. Mul on vahel ikka nii hea meel, et ma aegajalt kaameraga aiale tiiru peale teen. Mis sest, et naabrid mind ilmselt juba ammu imelikuks paparazzoks peavad. Neid enne ja pärast võrdluspilte on nii äge vaadata. Ega muidu saakski aru, et miski kasvanud on.
Iga kord kui ma satun eelmise või veel parem üleeelmise aasta fotokaustadesse sobrama, ei suuda ma ära imestada, kui palju siin vaated ja asjad muutunud on.
Näiteks kui palju muru vahepeal kasvanud on. Seda küll keegi muidu tähele ei pane. Mu meelest on meie muru ikka veel kohutavalt ebaühtlane ja auguline. (Kui seda muruks saab üldse nimetada, sest me igale poole ikka külvata ei jõudnud ja seetõttu kasvab nüüd enamusel pinnal lihtsalt mingi suvaline rohi aga see selleks. Ma loobusin unistusest omada sellist muru nagu inglise kuningannal on.) Aga kui ma vaatan neid fotosid, mis on tehtud üleeelmise aasta suve lõpus... siis ei ole vist väga põhjust nuriseda. Need selleaastased augud on järgmisel aastal kadunud.
Roosid on samuti ühe aastaga nii ägedalt kasvanud, et kui sedasi edasi läheb, saavad nad ilmselt juba järgmisel aastal üleval kokku. Ja hakkavad siis kumbki teisele poole alla ronima. Tahaks väga näha kuidas see kaar siis välja näeb, kui nad mõlemad üksteisest läbi põimuvad.
Iga kord kui ma satun eelmise või veel parem üleeelmise aasta fotokaustadesse sobrama, ei suuda ma ära imestada, kui palju siin vaated ja asjad muutunud on.
Näiteks kui palju muru vahepeal kasvanud on. Seda küll keegi muidu tähele ei pane. Mu meelest on meie muru ikka veel kohutavalt ebaühtlane ja auguline. (Kui seda muruks saab üldse nimetada, sest me igale poole ikka külvata ei jõudnud ja seetõttu kasvab nüüd enamusel pinnal lihtsalt mingi suvaline rohi aga see selleks. Ma loobusin unistusest omada sellist muru nagu inglise kuningannal on.) Aga kui ma vaatan neid fotosid, mis on tehtud üleeelmise aasta suve lõpus... siis ei ole vist väga põhjust nuriseda. Need selleaastased augud on järgmisel aastal kadunud.
Roosid on samuti ühe aastaga nii ägedalt kasvanud, et kui sedasi edasi läheb, saavad nad ilmselt juba järgmisel aastal üleval kokku. Ja hakkavad siis kumbki teisele poole alla ronima. Tahaks väga näha kuidas see kaar siis välja näeb, kui nad mõlemad üksteisest läbi põimuvad.
Aias on praegu veel paar toredat tegelast aga nendest juba järgmisel korral. Kolmapäeval sai muru niidetud, nii et ma kasutasin eile juhust ja käisin kaameraga aias.
Bisous
No comments:
Post a Comment