Meie möödunud nädalavahetust ilmestavad kõige paremini kaks fotot.
Mis me tegime? Sõitsime ratastega ja vaatasime laulupeo kontserte.
Veetsime kaks mõnusalt suvist päeva. Unustasime aiatööd, argitoimetused ja töömõtted ning nautisime ilusat ilma, teineteise seltskonda, küpse meloni maitset, spordipingutust, suviseid maastikumaale, südamest tulevaid emotsioone, ilusaid laule, oma kodu aiamuru ja võrkkiike.
C sai reedel pärast tööd oma uue ratta kätte ja pärast õhtusööki otsustasime uut ratast proovima minna. Käisime metsateedel sõitmas (siin on kõik rajad märgistatud ja meil on olemas nende kaart) Koju jõudsime alles päris pimedas. Ratas veeres hästi.
Laupäeval käis C rattaga baguette'i järgi ja pühapäeva hommikul tegime koos u 15 kilomeetrise ringi järve äärde, kus toimus mingi kogukonna üritus.
Laupäeval kuulasime laulupeo esimest ja pühapäeval teist kontserti. Mulle meeldis teise kontserdi kava natuke rohkem kui esimese päeva oma aga eredaid hetki oli esimeseski. Teise kontserdi viimastest lauludest ei paku miski uhkemat emotsiooni. C pole teab mis suur koorimuusika sõber (pigem üsna pisi-pisi), nii et tema tervet pühapäeva arvuti ees ei veetnud aga mina peaaegu küll. Mu meelest on laulupidu kirjeldamatult vahva üritus ja meie kodumaa armastus on midagi ainulaadset. Seda viimast mõistab C-gi, mõistamata sõnagi laulude tekstidest.
Vahepeal kolisin arvuti terrassile ja pikutasin võrkkiiges, taustaks ilusad eestikeelsed laulud. Ideaalne pühapäev.
Mul on 2017. aasta noorte laulu-ja tantsupeo vaatamisest arvutis umbes samasugune pilt. Sedagi pidu vaatasin juba siitsamast uuest kodust, samalt diivanilt. Naljakas, mis kõik kahe aastaga taustal muutunud on.
2019
vs 2017
Bisous
No comments:
Post a Comment