Üleval mägedes puhus eile öösel tuul 177 km/h, meil siin linnas mõõdeti 120km/h ehk siis u 33 m/s. Ciara või mis iganes selle tormi nimi on, see möllab meil siin parasjagu üsna ennastunustavalt akna taga.
Millegipärast arvestavad prantslased tuulekiirust kilomeetrit/tundides, nii et ma pean iga kord ilmateates suuremaid tuuli nähes googeldama, et kas on mõtet vihmavari kaasa võtta või mitte. Ma olen harjunud meetrite ja sekunditega. Kõige kindlam on muidugi lihtsalt välisuks lahti teha ja nina välja pista- puhub või ei puhu. Täna puhus nii, et välisust peaaegu ei saanudki lahti. Selge, vihmavari jääb koju.
Esimene asi, mille üle mul oli põhjust täna tänulik olla (seda juba varahommikul ja ma päriselt ka tänasin mõttes ilmataati), oli fakt, et tuul oli tööle minnes tagantpoolt. Ma ausalt ei oleks jaksanud nende tormituuleveskitega hommikul kell 7 võidelda. Üllataval kombel ei olnud vihmasadu selle suure tormi juures üldse mitte eriti tugev, nii et lõppkokkuvõttes ei läinud vihmavarju üldse vajagi.
Tänasest hommikust veel niipalju, et me ärkasime üleüldse u tund äratuskellast varem selle peale, et elutoas olev internetibox piiksus meelehetlikult, sest tal polnud elektrit enam. Kuna selleks ajaks kui C äratuskell lõpuks helisema hakkas, ei olnud elekter ikka veel tagasi tulnud, läks C meie majapidamisruumis asuvasse suvekööki gaasipliidi ette teevett keetma. thank god, et me selle ikka alles hoidsime. Enne seda leidis ta kuskilt mu teeküünlavaru, nii et kui paarkümmend minutit hiljem oli minu kord ärgata, leidsin ma eest toad täis kõikjal põlevaid küünlaid... Ma jõudsin hetkeks imestada, et kas valentinipäeva romantika on sellel aastal natuke varajane... Ja sel silmapilgul tuli elekter tagasi. Selge, ei mingit romantikat. Tegelikult oli mul hea meel, sest ma ei pidanud küünlavalguse hämaruses meiki tegema hakkama. Ilmselt oleks ma käega löönud ja lihtsalt meigita tööle läinud.
Tööpäev möödus nii, et kõik mu kolleegid heietasid (ilmselgelt ilmaoludest inspireerituna) oma lugusid 1999. aasta tormist. Mul tuli googeldada, mis värk selle 1999nda aasta tormiga oli, sest mul polnud ühtki lugu jagada.
Koju jõudes (mis võttis tagasi tulles veidi rohkem aega kui tavaliselt, sest tuul oli nüüd ju vastu), tegin igaks juhuks korra aias tiiru ja leidsin, et meie kõige ägedam roosa pallipuu on külili vajunud. Õnneks olid enamus juuri ikka veel maas kinni aga teda toetama pidanud tugipost oli veel rohkem külili kui puu ise. Üritasin puud kuidagi moodi toestada ja kaitsta ja loodame nüüd, et ta väga tõsiselt viga ei saanud. Kuna täna ööseks ja homme päevaks lubatakse jätkuvalt tormituuli, siis loodetavasti peab ta nüüd ikka veel natuke vastu.
Laupäeva hommikul oli siin muide täiesti ootamatult imeilus peaaegu nagu kevadpäev. Nüüd me teame, et see oli lihtsalt vaikus enne tormi. Päike paistis ja ma jõudsin kaks masinatäit pesu õue kuivama panna. Ja need said õues täiesti kuivaks ka. Lõuna ajal tulid sõbrad külla. Sõime, käisime metsas jalutamas ja tegime reisiplaane. Läheme koos nendega aprillis, lihavõtete pikal nädalavahetusel Hollandisse. Pühapäeval leidis C meile ägeda öömaja- üürime seekord paatmaja ja nüüd saame hakata täpsemaid plaane tegema, et kuhu minna ja mida teha.
Millegipärast arvestavad prantslased tuulekiirust kilomeetrit/tundides, nii et ma pean iga kord ilmateates suuremaid tuuli nähes googeldama, et kas on mõtet vihmavari kaasa võtta või mitte. Ma olen harjunud meetrite ja sekunditega. Kõige kindlam on muidugi lihtsalt välisuks lahti teha ja nina välja pista- puhub või ei puhu. Täna puhus nii, et välisust peaaegu ei saanudki lahti. Selge, vihmavari jääb koju.
Esimene asi, mille üle mul oli põhjust täna tänulik olla (seda juba varahommikul ja ma päriselt ka tänasin mõttes ilmataati), oli fakt, et tuul oli tööle minnes tagantpoolt. Ma ausalt ei oleks jaksanud nende tormituuleveskitega hommikul kell 7 võidelda. Üllataval kombel ei olnud vihmasadu selle suure tormi juures üldse mitte eriti tugev, nii et lõppkokkuvõttes ei läinud vihmavarju üldse vajagi.
Tänasest hommikust veel niipalju, et me ärkasime üleüldse u tund äratuskellast varem selle peale, et elutoas olev internetibox piiksus meelehetlikult, sest tal polnud elektrit enam. Kuna selleks ajaks kui C äratuskell lõpuks helisema hakkas, ei olnud elekter ikka veel tagasi tulnud, läks C meie majapidamisruumis asuvasse suvekööki gaasipliidi ette teevett keetma. thank god, et me selle ikka alles hoidsime. Enne seda leidis ta kuskilt mu teeküünlavaru, nii et kui paarkümmend minutit hiljem oli minu kord ärgata, leidsin ma eest toad täis kõikjal põlevaid küünlaid... Ma jõudsin hetkeks imestada, et kas valentinipäeva romantika on sellel aastal natuke varajane... Ja sel silmapilgul tuli elekter tagasi. Selge, ei mingit romantikat. Tegelikult oli mul hea meel, sest ma ei pidanud küünlavalguse hämaruses meiki tegema hakkama. Ilmselt oleks ma käega löönud ja lihtsalt meigita tööle läinud.
Tööpäev möödus nii, et kõik mu kolleegid heietasid (ilmselgelt ilmaoludest inspireerituna) oma lugusid 1999. aasta tormist. Mul tuli googeldada, mis värk selle 1999nda aasta tormiga oli, sest mul polnud ühtki lugu jagada.
Koju jõudes (mis võttis tagasi tulles veidi rohkem aega kui tavaliselt, sest tuul oli nüüd ju vastu), tegin igaks juhuks korra aias tiiru ja leidsin, et meie kõige ägedam roosa pallipuu on külili vajunud. Õnneks olid enamus juuri ikka veel maas kinni aga teda toetama pidanud tugipost oli veel rohkem külili kui puu ise. Üritasin puud kuidagi moodi toestada ja kaitsta ja loodame nüüd, et ta väga tõsiselt viga ei saanud. Kuna täna ööseks ja homme päevaks lubatakse jätkuvalt tormituuli, siis loodetavasti peab ta nüüd ikka veel natuke vastu.
Laupäeva hommikul oli siin muide täiesti ootamatult imeilus peaaegu nagu kevadpäev. Nüüd me teame, et see oli lihtsalt vaikus enne tormi. Päike paistis ja ma jõudsin kaks masinatäit pesu õue kuivama panna. Ja need said õues täiesti kuivaks ka. Lõuna ajal tulid sõbrad külla. Sõime, käisime metsas jalutamas ja tegime reisiplaane. Läheme koos nendega aprillis, lihavõtete pikal nädalavahetusel Hollandisse. Pühapäeval leidis C meile ägeda öömaja- üürime seekord paatmaja ja nüüd saame hakata täpsemaid plaane tegema, et kuhu minna ja mida teha.
Pühapäeval olimegi juba terve päeva tormi meelevallas. Küpsetasime kooki ja tegime kaminasse tuld. Ma otsisin kapinurgast üles oma lõngakorvi ja võtsin käsile ühe detsembris alustatud kudumi, mis siis pooleli jäi. Eile sain varrukad valmis ja täna asusin viimase osa ehk siis passe kallale.
Mäletad, ma kirjutasin, et mul pole eesootavateks pidudeks ja pühadeks ühtki kingiideed. Ma vist kirjutan seda siia igal aastal aga no mis teha, kui inimene ei õpi. Eile, kui ma kudumisvardad kätte võtsin, tuli mul üks idee. Ei, sellel pole kudumisega absoluutselt mitte mingit pistmist. Kudumine kui tegevus on minu jaoks lihtsalt nii inspireeriv, et mu väikesed hallid ajurakud saavad sel ajal vabalt ja efektiivselt oma tööd teha. Igatahes, mul tuli idee, mida C-le sünnipäevaks kinkida. Ma sain kuni õhtusöögini rõõmustada oma geniaalse leidlikkuse üle.
Õhtusöögi ajal teatas C, et ta ostab järgmisel nädalavahetusel omale just täpselt selle asja. Võib-olla läheb isegi juba hommepäev poodi. Noogutasin ja mõmisesin midagi vastuseks, ise kirusin vaikselt mõttes. Ma teadsin, et ta seda tahab. Oh well. To be continued...
Õhtusöögi ajal teatas C, et ta ostab järgmisel nädalavahetusel omale just täpselt selle asja. Võib-olla läheb isegi juba hommepäev poodi. Noogutasin ja mõmisesin midagi vastuseks, ise kirusin vaikselt mõttes. Ma teadsin, et ta seda tahab. Oh well. To be continued...
Bisous
No comments:
Post a Comment