Update: Asjaolud muutuvad pöörase siin kiirusega. Tund pärast selle kirjutise esialgset postitamist, teatas Prantsusmaa peaminister, et kõik mitte-eluliselt vajalikud avalikud asutused ikkagi suletakse. Avatuks jäävad toidupoed, apteegid, pangad, ajalehekioskid ja bensiinijaamad. Otsuse põhjuseks asjaolu, et liiga palju inimesi liigub ikka veel tänavatel ringi ning inimesed ei pea kinni ettevaatusabinõudest. Seriously ??? Homsed valimised toimuvad.
Aitäh kõigile, kes on viimastel päevadel uurinud meie käekäigu kohta. Me oleme mõlemad terved ja
loodame, et see nii ka jääb.
Mul on täna siin ja praegu natuke kahetised tunded kõige selle suhtes, mis meie ümber toimub. Ja seda seetõttu, et kui arvuti- või telefoniekraani ette ennast uudiseid lugema unustan- siis on selline tunne, et maailma lõpp ongi peagi saabumas. Seda enam, et ma loen uudiseid kolmes keeles- prantsusekeelset meediat, et olla kursis sellega, mis minu ümber toimub. Loen igapäevaselt Eesti meediat, sest mu lähedased elavad ju seal. Ja lisaks veel inglisekeelne uudistevoog, kust tuleb vist kõige aktuaalsem info muu maailma kohta. Ja nii mitmelgi päeval sel nädalal on mul õhtuks selline tunne, et kui ma kohe uudiste lugemist ei lõpeta, siis mind tabab paanika. Stressist rääkimata.
Kõige katastroofilisemalt mõjub kusjuures eesti meedia- sealne sõnakasutus ja väljendusviis artiklites on mu meelest kõige rohkem paanikat ja segadust tekitavamad. Ja kui ma siis ekraanilt pilgu tõstan ja oma päris elu vaatan- tekib küsimus, kas me elame ikka selles samas Euroopas, kus koroonaviirus nii uskumatut laastamistööd teeb? Meie elu tänaseni ei ole koroonaviirusest veel kuidagi moodi eriti häiritud olnud. Jah, me räägime küll igal õhtusöögil peamiselt vaid viiruse tekitatud olukorrast maailmas ja meie ümber, me oleme tühistanud paar reisi- mineku Pariisi C ema sünnipäevale ja kolmepäevase reisi sõpradega Hollandisse aprillis aga need on praeguseks ka suhteliselt ainukesed otsesed mõjud.
Kuidagi eriliselt jäi see kontrast silma selle nädala neljapäeval. Pärast tööd käisin linnas- me tähistasime C-ga oma üheksandat aastapäeva- ja ma käisin pagariäris kooki ostmas, lillepoes söögilauale tulpe ostmas, aiandis C-le kinki valimas ja absoluutselt mitte kuskil ei olnud märkigi sellest, mis maailmas hetkel toimub. Siis veel ei rääkinud inimesed siin kassasabades viirusest ja maske kandmas pole ma kedagi näinud. Ilm oli neljapäeval peaaegu et kevadiselt soe. Õhtused päikesekiired paitasid isegi natukene soojalt põski, linnapilti olid ilmunud värskelt istutatud kevadlilledega peenrad ja potid- värvilisi priimulaid ja võõrasemasid täis, lindude laulu oli kuulda isegi läbi liiklusmüra ja nii ma seisin bussipeatuses- meel kevadistest märkidest rõõmus ja hingel hea olla. Aga kuna bussi tulekuni oli aega, võtsin ma taskust telefoni, tegin lahti delfi portaali ja kogu see kevadine rõõm oli hetkega kadunud. Asendunud hirmu, segaduse, hämmingu ja stressiga.
Me elame Prantsusmaa selles regioonis, kus on kõrvuti Pariisi regiooniga, kõige rohkem nakatunuid. Täna hommikul oli siin regioonis registreeritud 910 nakatunut aga need numbrid muutuvad nii kiiresti, et on suhteliselt mõttetu neid siia üles täheldada. Kui sa homme hommikul seda postitust loed, siis kahjuks on see number ilmselt veelgi suurenenud. Regioonid Prantsusmaal on omakorda jaotatud nö maakondadeks ja konkreetselt meie maakonnas on haigeid 44. Terve regiooni peale on surnud 21 inimest, vanuses 79, 81, 88, 92, 93, 95 jne.
Ja ometigi on meil mõlemal tunne, et koroonaviiruse paanikat siin väga ei ole.
Pärast seda, kui Macron kõik haridusasutused neljapäeva õhtul kinni pani, on elu muutunud paljude jaoks kindlasti oluliselt ebamugavamaks (kuhu sa jätad oma 9 aastase lapse, kui sa ise pead tööl käima- näiteks töötad arstina või medõena- ja sul pole kedagi lähedast, kes saaks last hoida??) ja viirusest räägitakse nüüd siiski palju rohkem. Isegi toidupoe kassasabas ja postkontori ukse ees. Enne presidendi otsust oli suhtumine viiruse levikusse pigem kerge- alguses arvati, et ega see siia küll ei jõua ja kui siis ikkagi nakatunute arv tõusma hakkas, siis pärast seda mõeldi, et tegu ju vaid gripiga, mille vastu vaja vaid doliprane (palavikualandaja) sisse võtta. Naljakas, et hoolimata kõigest mõeldakse ikka, et halvad asjad juhtuvad ikka kuskil mujal ja kellegi teisega... Aga nüüd vist lõpuks hakkab olukorra tõsidus ka rohkematele prantslastele kohale jõudma.
Ma räägin siin ainult meie tähelepanekutest ja lähiringkonnast- sõpradest, sugulastest, kolleegidest ja sellest, mida me enda ümber näeme ja kuuleme.
C ema elab selles Pariisi lähedases piirkonnas, kus on kõige rohkem nakatunuid. Tema kolleeg andis positiivse testitulemuse ja nüüd on C ema kodus karantiinis. Siiani ei ole tal õnneks veel ühtki haigusetunnust ilmnenud ja loodame, et see nii ka jääb.
Nagu ma ütlesin, siis C ema sünnipäeva tähistamine jäi karantiini tõttu ära. Aga rohkem ei ole väljakuulutatud piirangud meid eriti puudutanud. Kõige rohkem ilmselt seetõttu, et meil ei ole lapsi, kes teadmata ajaks nüüd koju peavad jääma ja/või kelle õpet/järelvalvet/tegevust meil tuleks korraldama hakata.
Siin regioonis keelati täna ära rohkema kui 50 inimesega kogunemised, mis on vaadates nakatunute arvu kasvu, üsna loogiline. Ausalt, seda oleks pidanud juba ammu tegema.
Siin on tänaseks küll ära jäänud kõik suuremad üritused- messid, karnevalid, spordiüritused, konverentsid jms aga põhjus, miks kinod, teatrid, jõusaalid, poed ja pagariärid ikka veel lahti on, peitub ilmselt homsetes kohalikes valimistes.
Ma pole sugugi veendunud, et prantslased ikkagi valima lähevad aga eks seda valitsus (naiivselt) loodab. Kui mitte viiruse kartuses, siis prantslane on piisavalt trotsi täis, et ka lihtsalt protesti märgiks valitsuse tegevuse (või pigem tegevusetuse) pärast valimata jätta.
Päev pärast valimisi, esmaspäeval, suletakse siingi raudselt kõik mitte elutähtsad ettevõtted.
Ma nägin täiesti uskumatut ja väga häirivat videot totaalselt tühjaks ostetud Järve Selveri riiulitest.
Ja minu päris elu vs muu maailma kontrast saavutas jälle hetkeks maksimumi taseme.
Kõik siinsed toidupoed on kaubaga varustatud nagu tavaliselt. Jah, pasta, riisi- ja seebiriiulil oli täna hommikul tõesti natuke hõre olemine aga kõik muud riiulid olid kaupa täis, täpselt nagu tavaliselt. Ja inimeste kärud olid samuti üsnagi harilikud. Ei mingeid üüratuid laadungeid, mitte kellegil. C arvas, et inimestel on siin lihtsalt harjumus, et kodus on alati mingi toiduvaru olemas- isegi kui pole viirusepuhangut ja inimesed lihtsalt ei osta paaniliselt mitme kuu toiduvarusid kokku. Tarned poodidesse ei katke ilmselt ka siis, kui olukord veel tõsisemaks muutub ja alati leidub võimalus kodust väljumatagi hakkama saada. Ei ostupaanikale.
Meil on kodus alati olnud mingi toidu tagavara. Selleks sai uude majja planeeritud majapidamisruum, kus hoida moose, kuivaineid, konserve jms. Eile õhtul sai meie külmkapp tühjaks täpselt nagu igal nädalal ning täna hommikul käisime me poes, täpselt nagu tavaliselt. Me ei varunud ekstra midagi, täiendasime natuke oma majapidamisruumi riiuleid ja teisipäeval toob sügavkülmutatud toodete poe kuller mulle mõned asjad ka sügavkülma panekuks (kasutan seda teenust juba aastaid, see pole hetkeolukorrast tekkinud ostlemine). Me oleme mõelnud, et kui peaksimegi mõlemad karantiini jääma, saame nende varudega mingisuguse aja kodust väljumata vabalt hakkama. Ma isegi ei tea, kui pikk see aeg olla võiks, meil ei ole veel sellist tunnet, et peaksime nii täpselt asju hakkama planeerima.
Lugedes pidevalt uudiseid ja kõiki neid koolide sulgemisi, soovitusi kodust töötada jms...
Mul läks ühel hetkel täiesti meelest ära, et ma pean tegelikult esmapäeval ju ikkagi tööle minema. Meie mõlema töökohad töötavad hetkel üsna tavapäraselt. Järgmisel nädalal võib kõik muidugi muutuda, aga hetkel on kõik tavapärane. Meie mõlema kolleegid on terved ja töid ning tellimusi jätkub samuti. Me püsime niipalju kui võimalik kodus, asjatuid käike linna ja poodidesse ei tee. Homme hakkan selle aasta köögiviljapeenra taimede seemneid ettekasvatamiseks mulda panema. Kui ilus ilm on, siis läheme metsa jalutama või jalgrattaga sõitma.
Tarbime meediat mõistlikult. Ei levita ostupaanikat. Peseme käsi. Püsime kodus. Püsime terved.
Sina samuti, armas lugeja.
Bisous
Aitäh kõigile, kes on viimastel päevadel uurinud meie käekäigu kohta. Me oleme mõlemad terved ja
loodame, et see nii ka jääb.
Mul on täna siin ja praegu natuke kahetised tunded kõige selle suhtes, mis meie ümber toimub. Ja seda seetõttu, et kui arvuti- või telefoniekraani ette ennast uudiseid lugema unustan- siis on selline tunne, et maailma lõpp ongi peagi saabumas. Seda enam, et ma loen uudiseid kolmes keeles- prantsusekeelset meediat, et olla kursis sellega, mis minu ümber toimub. Loen igapäevaselt Eesti meediat, sest mu lähedased elavad ju seal. Ja lisaks veel inglisekeelne uudistevoog, kust tuleb vist kõige aktuaalsem info muu maailma kohta. Ja nii mitmelgi päeval sel nädalal on mul õhtuks selline tunne, et kui ma kohe uudiste lugemist ei lõpeta, siis mind tabab paanika. Stressist rääkimata.
Kõige katastroofilisemalt mõjub kusjuures eesti meedia- sealne sõnakasutus ja väljendusviis artiklites on mu meelest kõige rohkem paanikat ja segadust tekitavamad. Ja kui ma siis ekraanilt pilgu tõstan ja oma päris elu vaatan- tekib küsimus, kas me elame ikka selles samas Euroopas, kus koroonaviirus nii uskumatut laastamistööd teeb? Meie elu tänaseni ei ole koroonaviirusest veel kuidagi moodi eriti häiritud olnud. Jah, me räägime küll igal õhtusöögil peamiselt vaid viiruse tekitatud olukorrast maailmas ja meie ümber, me oleme tühistanud paar reisi- mineku Pariisi C ema sünnipäevale ja kolmepäevase reisi sõpradega Hollandisse aprillis aga need on praeguseks ka suhteliselt ainukesed otsesed mõjud.
Kuidagi eriliselt jäi see kontrast silma selle nädala neljapäeval. Pärast tööd käisin linnas- me tähistasime C-ga oma üheksandat aastapäeva- ja ma käisin pagariäris kooki ostmas, lillepoes söögilauale tulpe ostmas, aiandis C-le kinki valimas ja absoluutselt mitte kuskil ei olnud märkigi sellest, mis maailmas hetkel toimub. Siis veel ei rääkinud inimesed siin kassasabades viirusest ja maske kandmas pole ma kedagi näinud. Ilm oli neljapäeval peaaegu et kevadiselt soe. Õhtused päikesekiired paitasid isegi natukene soojalt põski, linnapilti olid ilmunud värskelt istutatud kevadlilledega peenrad ja potid- värvilisi priimulaid ja võõrasemasid täis, lindude laulu oli kuulda isegi läbi liiklusmüra ja nii ma seisin bussipeatuses- meel kevadistest märkidest rõõmus ja hingel hea olla. Aga kuna bussi tulekuni oli aega, võtsin ma taskust telefoni, tegin lahti delfi portaali ja kogu see kevadine rõõm oli hetkega kadunud. Asendunud hirmu, segaduse, hämmingu ja stressiga.
Me elame Prantsusmaa selles regioonis, kus on kõrvuti Pariisi regiooniga, kõige rohkem nakatunuid. Täna hommikul oli siin regioonis registreeritud 910 nakatunut aga need numbrid muutuvad nii kiiresti, et on suhteliselt mõttetu neid siia üles täheldada. Kui sa homme hommikul seda postitust loed, siis kahjuks on see number ilmselt veelgi suurenenud. Regioonid Prantsusmaal on omakorda jaotatud nö maakondadeks ja konkreetselt meie maakonnas on haigeid 44. Terve regiooni peale on surnud 21 inimest, vanuses 79, 81, 88, 92, 93, 95 jne.
Ja ometigi on meil mõlemal tunne, et koroonaviiruse paanikat siin väga ei ole.
Pärast seda, kui Macron kõik haridusasutused neljapäeva õhtul kinni pani, on elu muutunud paljude jaoks kindlasti oluliselt ebamugavamaks (kuhu sa jätad oma 9 aastase lapse, kui sa ise pead tööl käima- näiteks töötad arstina või medõena- ja sul pole kedagi lähedast, kes saaks last hoida??) ja viirusest räägitakse nüüd siiski palju rohkem. Isegi toidupoe kassasabas ja postkontori ukse ees. Enne presidendi otsust oli suhtumine viiruse levikusse pigem kerge- alguses arvati, et ega see siia küll ei jõua ja kui siis ikkagi nakatunute arv tõusma hakkas, siis pärast seda mõeldi, et tegu ju vaid gripiga, mille vastu vaja vaid doliprane (palavikualandaja) sisse võtta. Naljakas, et hoolimata kõigest mõeldakse ikka, et halvad asjad juhtuvad ikka kuskil mujal ja kellegi teisega... Aga nüüd vist lõpuks hakkab olukorra tõsidus ka rohkematele prantslastele kohale jõudma.
Ma räägin siin ainult meie tähelepanekutest ja lähiringkonnast- sõpradest, sugulastest, kolleegidest ja sellest, mida me enda ümber näeme ja kuuleme.
C ema elab selles Pariisi lähedases piirkonnas, kus on kõige rohkem nakatunuid. Tema kolleeg andis positiivse testitulemuse ja nüüd on C ema kodus karantiinis. Siiani ei ole tal õnneks veel ühtki haigusetunnust ilmnenud ja loodame, et see nii ka jääb.
Nagu ma ütlesin, siis C ema sünnipäeva tähistamine jäi karantiini tõttu ära. Aga rohkem ei ole väljakuulutatud piirangud meid eriti puudutanud. Kõige rohkem ilmselt seetõttu, et meil ei ole lapsi, kes teadmata ajaks nüüd koju peavad jääma ja/või kelle õpet/järelvalvet/tegevust meil tuleks korraldama hakata.
Siin regioonis keelati täna ära rohkema kui 50 inimesega kogunemised, mis on vaadates nakatunute arvu kasvu, üsna loogiline. Ausalt, seda oleks pidanud juba ammu tegema.
Siin on tänaseks küll ära jäänud kõik suuremad üritused- messid, karnevalid, spordiüritused, konverentsid jms aga põhjus, miks kinod, teatrid, jõusaalid, poed ja pagariärid ikka veel lahti on, peitub ilmselt homsetes kohalikes valimistes.
Ma pole sugugi veendunud, et prantslased ikkagi valima lähevad aga eks seda valitsus (naiivselt) loodab. Kui mitte viiruse kartuses, siis prantslane on piisavalt trotsi täis, et ka lihtsalt protesti märgiks valitsuse tegevuse (või pigem tegevusetuse) pärast valimata jätta.
Päev pärast valimisi, esmaspäeval, suletakse siingi raudselt kõik mitte elutähtsad ettevõtted.
Ma nägin täiesti uskumatut ja väga häirivat videot totaalselt tühjaks ostetud Järve Selveri riiulitest.
Ja minu päris elu vs muu maailma kontrast saavutas jälle hetkeks maksimumi taseme.
Kõik siinsed toidupoed on kaubaga varustatud nagu tavaliselt. Jah, pasta, riisi- ja seebiriiulil oli täna hommikul tõesti natuke hõre olemine aga kõik muud riiulid olid kaupa täis, täpselt nagu tavaliselt. Ja inimeste kärud olid samuti üsnagi harilikud. Ei mingeid üüratuid laadungeid, mitte kellegil. C arvas, et inimestel on siin lihtsalt harjumus, et kodus on alati mingi toiduvaru olemas- isegi kui pole viirusepuhangut ja inimesed lihtsalt ei osta paaniliselt mitme kuu toiduvarusid kokku. Tarned poodidesse ei katke ilmselt ka siis, kui olukord veel tõsisemaks muutub ja alati leidub võimalus kodust väljumatagi hakkama saada. Ei ostupaanikale.
Meil on kodus alati olnud mingi toidu tagavara. Selleks sai uude majja planeeritud majapidamisruum, kus hoida moose, kuivaineid, konserve jms. Eile õhtul sai meie külmkapp tühjaks täpselt nagu igal nädalal ning täna hommikul käisime me poes, täpselt nagu tavaliselt. Me ei varunud ekstra midagi, täiendasime natuke oma majapidamisruumi riiuleid ja teisipäeval toob sügavkülmutatud toodete poe kuller mulle mõned asjad ka sügavkülma panekuks (kasutan seda teenust juba aastaid, see pole hetkeolukorrast tekkinud ostlemine). Me oleme mõelnud, et kui peaksimegi mõlemad karantiini jääma, saame nende varudega mingisuguse aja kodust väljumata vabalt hakkama. Ma isegi ei tea, kui pikk see aeg olla võiks, meil ei ole veel sellist tunnet, et peaksime nii täpselt asju hakkama planeerima.
Lugedes pidevalt uudiseid ja kõiki neid koolide sulgemisi, soovitusi kodust töötada jms...
Mul läks ühel hetkel täiesti meelest ära, et ma pean tegelikult esmapäeval ju ikkagi tööle minema. Meie mõlema töökohad töötavad hetkel üsna tavapäraselt. Järgmisel nädalal võib kõik muidugi muutuda, aga hetkel on kõik tavapärane. Meie mõlema kolleegid on terved ja töid ning tellimusi jätkub samuti. Me püsime niipalju kui võimalik kodus, asjatuid käike linna ja poodidesse ei tee. Homme hakkan selle aasta köögiviljapeenra taimede seemneid ettekasvatamiseks mulda panema. Kui ilus ilm on, siis läheme metsa jalutama või jalgrattaga sõitma.
Tarbime meediat mõistlikult. Ei levita ostupaanikat. Peseme käsi. Püsime kodus. Püsime terved.
Sina samuti, armas lugeja.
Bisous
No comments:
Post a Comment