Ma ei tea, kas pärast kolme aastat siin elamist, saab seda enam "uueks" koduks nimetada aga ma avastasin, et kunagi ammu oli siin blogis selline uue kodu lugude postituste sari, mis piilus erinevatesse tubadesse, ja mulle tundus, et see tänane võiks justnimelt sinna seeriasse mahtuda. See kodu ei saa vist kunagi päris päris valmis, nii et on tõenäoline, et see saaga jätkub siin veel tükk aega.
Me elutuba sai omale hiljuti uue sisustuselemendi- vaiba.
Ja see väärib blogis eraldi äramärkimist kasvõi ainult sellepärast, et ma olin seda vaipa kolm aastat taga ajanud. Natuke sellepärast ka, et ma pole lihtsalt tükk aega siin kodupilte näidanud.
Esimesel siin elatud aastal väitis C mulle vankumatult, et kuna meil on põrandaküte, siis pole arukas mõte sellist suuremõõtmelist paksu vaipa põrandale panna. Okei. See tundus mulle tegelikult ka üsna loogiline (kuigi põrandakütte paigaldajad ei maininud kordagi vaibakeeldu) ja nii ma siis natuke aega küll kurvastasin aga õige pea leidsin muu nurga, mida sisustada ja vaibaidee vajus kuhugi tagumisse ajusoppi.
Pärast esimest talve ja täpsemalt pärast esimest elektriarvet pärast talvist põrandakütmist, tuli kiirelt otsus kamin paigaldada. Ma arvan, et see otsus sündis sel samal hetkel, kui me nägime summat sellel elektriarvel. Tagantjärgi on kamin üks parimaid otsuseid, mis me siin teinud oleme. Teise ja kolmanda talve elasime me ilusti üle ilma kordagi põrandakütet sisse lülitamata, nii et teise aasta lõpuks ei olnud põrandakütte ettekääne enam vaibasoovi veenvaks takistuseks. Kuna me põrandakütet ei kasuta, siis järelikult võb meil maas vaip olla. Minu tagumises ajusopis tärkas väike lootuskiir siiski oma vaip saada. Aga loomulikult mitte niisama lihtsalt.
Seejärel üritas C mulle natuke aega järjekindlalt väita, et vaip kogub vaid tolmu ja tolmulesti ja muid elukaid ja tekitab allergiat. Ta oleks vist läinud isegi allergiatesti tegema, kui ta ei oleks teadnud, et see sealt nagunii negatiivse tulemusega tagasi tuleb. Aga ühel hetkel- nähes, et ma oma vaibaideest kuidagi moodi ei loobu, oli ta nõus. Mul jäi ülesandeks vaip leida. See oli millalgi eelmise aasta lõpus. Pärast seda ei juhtunud tükk aega midagi, sest olgugi, et ma kammisin läbi pidevalt erinevaid neti- ja pärispoode, ei olnud kuskil midagi sellist, mida mina oma vaimusilmas ette kujutasin. Ja midagi muud ma loomulikult ei tahtnud.
Kuniks ühe ilusa päevani sellel kevadel, mil ühest netipoest vaatas mulle vastu täpselt selline vaip nagu ma tahtsin. Allahindlusega veel pealekauba, et oleks kirss ka tordil. C oli nõus ja ma panin oma tellimuse teele. See oli mai alguses. Vaip ise jõudis pärast mu elu kõige pikemat ootamist kohale juuni lõpus. Mul pole elu sees ühegi kullerifirmaga olnud nii palju sekeldusi kui sel korral, ma pole kunagi nii palju kaebusi esitanud kui nüüd, ma pole kunagi prantsuskeeles telefoniteel nii kuri olnud, ma pole ühelegi firmale nii negatiivset hinnangut andnud tagasiside ankeedis.... aga õnneks on see kõik nüüd vaid uskumatu lugu, mida edasi rääkida ning elutoa põrandal on vaip, mis teeb mu meele rõõmsaks.
Esimesel siin elatud aastal väitis C mulle vankumatult, et kuna meil on põrandaküte, siis pole arukas mõte sellist suuremõõtmelist paksu vaipa põrandale panna. Okei. See tundus mulle tegelikult ka üsna loogiline (kuigi põrandakütte paigaldajad ei maininud kordagi vaibakeeldu) ja nii ma siis natuke aega küll kurvastasin aga õige pea leidsin muu nurga, mida sisustada ja vaibaidee vajus kuhugi tagumisse ajusoppi.
Pärast esimest talve ja täpsemalt pärast esimest elektriarvet pärast talvist põrandakütmist, tuli kiirelt otsus kamin paigaldada. Ma arvan, et see otsus sündis sel samal hetkel, kui me nägime summat sellel elektriarvel. Tagantjärgi on kamin üks parimaid otsuseid, mis me siin teinud oleme. Teise ja kolmanda talve elasime me ilusti üle ilma kordagi põrandakütet sisse lülitamata, nii et teise aasta lõpuks ei olnud põrandakütte ettekääne enam vaibasoovi veenvaks takistuseks. Kuna me põrandakütet ei kasuta, siis järelikult võb meil maas vaip olla. Minu tagumises ajusopis tärkas väike lootuskiir siiski oma vaip saada. Aga loomulikult mitte niisama lihtsalt.
Seejärel üritas C mulle natuke aega järjekindlalt väita, et vaip kogub vaid tolmu ja tolmulesti ja muid elukaid ja tekitab allergiat. Ta oleks vist läinud isegi allergiatesti tegema, kui ta ei oleks teadnud, et see sealt nagunii negatiivse tulemusega tagasi tuleb. Aga ühel hetkel- nähes, et ma oma vaibaideest kuidagi moodi ei loobu, oli ta nõus. Mul jäi ülesandeks vaip leida. See oli millalgi eelmise aasta lõpus. Pärast seda ei juhtunud tükk aega midagi, sest olgugi, et ma kammisin läbi pidevalt erinevaid neti- ja pärispoode, ei olnud kuskil midagi sellist, mida mina oma vaimusilmas ette kujutasin. Ja midagi muud ma loomulikult ei tahtnud.
Kuniks ühe ilusa päevani sellel kevadel, mil ühest netipoest vaatas mulle vastu täpselt selline vaip nagu ma tahtsin. Allahindlusega veel pealekauba, et oleks kirss ka tordil. C oli nõus ja ma panin oma tellimuse teele. See oli mai alguses. Vaip ise jõudis pärast mu elu kõige pikemat ootamist kohale juuni lõpus. Mul pole elu sees ühegi kullerifirmaga olnud nii palju sekeldusi kui sel korral, ma pole kunagi nii palju kaebusi esitanud kui nüüd, ma pole kunagi prantsuskeeles telefoniteel nii kuri olnud, ma pole ühelegi firmale nii negatiivset hinnangut andnud tagasiside ankeedis.... aga õnneks on see kõik nüüd vaid uskumatu lugu, mida edasi rääkida ning elutoa põrandal on vaip, mis teeb mu meele rõõmsaks.
Bisous
No comments:
Post a Comment