Kaunist advendiaega sulle, armas lugeja!
Ma ei ole täna veel üldsegi jõuluteemas. See, et täna on esimene advent, läks peaaegu täitsa meelest ära. Lubasin endale millalgi, et ootan detsembrini, enne kui midagi kaunistama- meisterdama hakkan, ja nii see läkski- ma ei olnud esimeseks advendiks üldse valmistunud. Aga teiseks advendiks on ilmselt asjad paranenud ja meiegi kodus on hoopis jõulusem olemine. Et mul täna millestki pilti teha polnud, siis seetõttu panin siia blogikirjutise ilmestamiseks eelmise aasta veidigi jõulusemaid pilte.
Eile oli esimene päev, mil meie liikumispiirangud veidi leevenesid- mitteesmatähtsad poed tehti pärast kuuaja pikkust pausi jälle lahti ja liikumistrajektoori laiendati ja pikendati igas suunas, nii et me loomulikult kasutasime seda otsekohe ära ja startisime hommikul kella 9 ajal mööblitisleri ateljee poole. Liikumist tõendava paberi täitmine ja kaasaskandmine on küll endiselt kohustuslik ja päris niisama igale poole ei saa me ikkagi veel minna aga elu hakkab vist vaikselt normaalsuse poole tagasi pöörduma. Mööblitisleri ateljee asub küll meiega samas maakonnas aga sinna on umbes tunni jagu sõitu. Ilm oli kohe hommikul hästi ilusalt päikeseline ja me polnud seal mägede kandis tükk aega käinud, nii et maastikuvaheldus ja väike autotrip mõjusid täiega meelikosutavalt.
No ja muidugi fakt, et me saime ühe oma pooleli jäänud koduprojektiga kohe hopsti edasi minna.
Tellisime ära selle teleka alla mineva mööblitüki ja sinna kõrvale seinale minevad kuusnurksed riiulid. Kui algselt pidime tegema teise seina ühe madala puhvetkapi ka, siis reede õhtul otsustasime, et seda praegu siiski ei tee. Filmidele vist leidsin koha diivani laua all, kui ma suudan sinna täpselt õigetes mõõtudes karbid leida ja ülejäänud asjad paneme praegu ikkagi külalistetuppa, kus meil üks raamaturiiul põhimõtteliselt niisama tühjalt seisab. Vinüülid ja kõik muu nodi läheb sinna ja eks me edaspidi vaatame, kas üldse on vaja midagi juurde või mitte.
Kuna meil olid kõik joonised tehtud ja mõõdud võetud, siis läks seekord ateljees üsna kiiresti. Valisime välja puidu tooni ja selgitasime lahti mõned erilisemad nüansid ja oligi olemas. Tahame väljatõmmatavaid riiuleid ja uksi, mis avanevad allapoole ja nende avamiseks seda näpuga uksele vajutamise süsteemi, et mingeid käepidemeid ei peaks sahtlitele panema.
Kuusnurksetele riiulitele tegin enne kodus paberist maketi, mille kinnitasin täpselt nii seinale, nagu oleks tegu päris riiulitega. Nii oli palju lihtsam riiulite suurust paika panna, kui visuaalselt sai seinal näha. 30 cm küljepikkusega tundusid seinal liiga suured, 20 cm oli jällegi liiga väike, lõpuks jäi 23 cm pikkuse külje ja 15 cm sügavusega. Tahaks nii väga neid juba valmiskujul näha. Hinnapakkumise peaksime saama järgmisel nädalal ja kui see saab kinnitatud, siis loodetavasti ei lähe sealt enam väga kaua aega, kuniks mööbel valmis saab.
C otsis nädala sees ateljee kodulehelt nende telefoninumbrit, et aeg kinni panna laupäevaks ja leidis täiesti kogemata sealt pildigaleriist meie söögilaua, mis oli kellegi teise elutoas.
Pärisime kohtumisel aru, et mis värk sellega on, ja tuli välja, et nad on teinud peale meid veel väga mitu täpselt samasugust söögilauda nagu meie välja mõtlesime. Täpselt samasugust. Väga mitu tükki.
Täpselt samast puidust lauaplaadiga ja samasuguste nö looduslike servadega; täpselt sama värvitooni ja kujuga jalgadega. Me (täpsemalt küll C) arvutasime ju isegi välja, kui laiad peaksid need lauajalad olema, et saaks vajadusel pikemale küljele ka kolm või neli inimest sööma panna... Isegi seda kopeeriti. Ateljee kodukal on pilt vaid ühest neist aga jutu sees tuli välja, et neid koopiaid on üsna mitmeid valminud... Mis siis ikka, äge, kui teistelegi meie laud meeldib.
Ülemisel kuvatõmmisel meie söögilaud kellegi teise elutoas. Foto, mille C kogemata leidis mööblitisleri kodulehelt.
Alumistel piltidel meie laud meie elutoas millalgi eelmise aasta detsembris.
Bisous
No comments:
Post a Comment