Ma sain oma reisimaakaardile uue käidud!nähtud! riigi. Tegelikult pigem ikka linna aga ikkagi, see oli mu esimene reis Hispaaniasse, Barcelonasse. C on varasemalt korduvalt käinud, nii et mul täiega vedas giidiga ka. Oskas teine igasuguseid ilusaid tänavaid ja vaateid näidata.
Seda blogipostitust kirjutades vaatan oma vasakule randmele käekellast jäänud valget päikeseranti ja mõtlen, et meil ikka täiega vedas. Ilmaga muidugi. Me saime kolm päeva jalutada imelises 26 soojakraadis, keset aprillikuud. See on peaaegu sama hea, kui meil siin kodus saab veebruari lõpus C sünnipäeva ajal õues grillida. Sedagi on juhtunud.
Aga Barcelona on ikka nii palju rohkem lõunamaa kui meie siin keset Euroopat. Inimesed olid juba rannas, mõned üksikud natuke julgemad ka vees, sest vee temperatuur päris ujumiseks oli ikka veel natuke krõbe aga rannaliival pikutamiseks või võrkpalli mängimiseks olid need soojakraadid juba täitsa ideaalsed. Linnapildis oli muigugi kõiksugu riietujaid- kohalikke, kes sportisid bikiinides ja turistid, kes jalutasid ringi mantlitega, sest ega ilmateadet ju ei tasu uskuda.
Mõnede asjadega vedas meil veel. Näiteks selle reede hilisõhtuse lennuga, millega me Baselist olime kahe tunniga kohal. Ja kuna Basel'i lennujaama on kodust isegi vähem kui kaks tundi sõita, on see tegelikult meie jaoks siit nii lihtne käik. Ma ei teagi nüüd, miks me varem ometi pole käinud. Erinevalt näiteks mõnest teisest armastatud sihtkohast, kuhu minekuks läheb vaja igasuguseid erinevaid transpordivahendeid ja hulgaliselt rohkem ajaühikuid.
See reedeõhtune lend ja hotell kesklinnas tähendas seda, et meile jäi kohapeal käimiseks kaks ja pool päeva. Esmaspäeva pärastlõunal olime juba rõõmsalt väsinud jalgadega kodus tagasi.
Kokku tuli peaaegu 48 kõnnitud kilomeetrit. Esimese päevaga 22, teisega 23 ja kolmandal olid jalad juba nii väsinud, et ma ei jõudnud ära oodata, et saaks ometi autosse istuda. Ma tavaliselt ei kõnni päevas selliseid vahemaid. Mul on kodu ja töö vahel napp kilomeeter. Hommikul tööle ja õhtul koju teeb see kokku umbes kaks head kilomeetrit. Nii hästi lihtsustatult, mõned mu päevad on tõesti sellised, ilmselt rohkemad kui ma tahaksin tunnistada, oma füüsilise vormi põhjal.
Aga jalutades võõras linnas ei panegi tegelikult neid väsinud jalgu enne tähele, kui õhtul hotellitoas maandudes. Nii palju muud on vaja mällu talletada.
Laupäeva hommikul pärast õues terrassil söödud hommikusööki- (ma ei tea, millal ma viimati keset aprillikuud õues hommikust sõin. see seal on ikkagi lõunamaa, ma ei väsi kordamast)- suundusime esimese asjana randa. Sest Barcelonas on rand ja meri ja kontorihooned suht kõik üheskoos. No tegelikult umbes nii nagu Pirita tee Tallinnas, ainult et liivarannaga. Ja kuna meil siin kodus jääb meri igalt poolt natuke väga kaugeks, siis see oli loomulikult meie esimene jalutuskäik. Tormide tõttu on sealset liivaranda üsna kitsuke riba alles jäänud aga ikkagi- nii mõnus oli kingad jalast võtta ja juba soojal rannaliival kõndida, jalataldade all natuke karedad liivaterad...
Jalad liivast puhtad, panime kingad uuesti jalga tagasi ja suundusime kesklinna. Parkidesse, palmipuudega ääristatud alleedele, kitsukestele Barcelona tänavatele, mida ehivad kahelt poolt rõdudel kuivavad pesud ja hästi palju grafitit.
Barcelona on üsna roheline linn. Kõnniteede servas on enamasti ikka mingi kõrghaljastus, keset asfalti on mõnes kohas ekstra jäetud puudele kasvukohad, on parke ja kõikjal kasvavad võimsad palmipuud.
Need asfaldisse lõigatud ringid puude jaoks torkasid mulle paaris kohas eriti teravalt silma, sest ma olin natuke aega enne just lugenud, kuidas Tallinnas võeti järjekordselt mingi puuderivi maha. #prioriteedid
Barcelona arhitektuur on minu ilumeele jaoks natuke kaootiline. Siin-seal on ühetüüpilisi mittemidagiütlevaid klaastorne kõrvuti hämmastavate gooti stiilis katedraalidega. Vanalinn on üleüldse säilinud keskajast, meenutades mulle natuke Tallinna vanalinna müüri. Küll oluliselt heledamast kivist aga ikkagi- selline robustne ja tahumatu. Siis on need natuke romantiliste rõdudega tüüpilised Hispaania kortermajad- catalan art nouveau stiilis, mis üldjoontes domineerivad kesklinna pilti. Ja selle kõige sees säravad siis veel siin seal ka Gaudi erakordsed arhitektuuripärlid. Ma ei jutusta täna siin nendest viimastest veel midagi, sest Gaudi Casa Mila't ja Casa Batllo't ning Sagrada Familiat näeme me alles järgmisel päeval.
Ühesõnaga, kui ma võrdlen näiteks Pariisiga, siis Barcelona on mu meelest tunduvalt mitmekesisem, vabam, loomingulisem, mänglevam... Pariis on elegantne ja stiilne, natuke peenutsev ja toretsev, vähem värvilisem, natuke rohkem rangem ja organiseeritum. Mõlemal on muidugi omad võlud. Kui Pariisis võiks kortermaja rõdul märgata kuivamas vaid mingit elegantset valget pitsilist öösärki näiteks, siis Barcelona rõdu pesukuivatusnööridel on koos vanaema kollased hiigelsuured aluspüksid, lapselapse messi kirjaga jalgpallisärk ja isa ruuduline maika. Ja selle kõige kohale on riputatud veel hispaania lipp ja kellegi sinised sokid.
Kuigi parasjagu olid lihavõttepühad, siis linn ei olnud sugugi ebamõistlikult rahvast täis. Pigem meid hämmastas tänavate tühjus ja vaikus. Ehk olid kohalikud pealinnast pühadeks ära sõitnud ning kuna aprill pole just turismikõrghooaeg, siis ilmselt oli ka turiste natuke vähem. Tänavatel sai vabalt jalutada ja kõik vaatamisväärsused ilusti pildile püütud. Kõige rahavarohkem oli vist üks toiduturg, kuhu me natuke enne lõunat sattusime ja kus olid tõepoolest kõik sul oma tapase või singi-juustu tuutuga ees või seljas.
Ma vist jätan siinkohal selle reisijutustuse nüüd pooleli, sest mul on tunne, et see kisub juba vähemalt kilomeetriseks. Järgmisel korral on siin ilmselt jälle reisipildid ja seejärel kirjutan äkki meie teisest päevast ka natuke ja hispaania köögist pisut ja muust.
Järgmise korrani!
Bisous
No comments:
Post a Comment