Lugemissoovitus: M. W. Craven

 Ma lugesin viimase kahe nädalaga läbi viis raamatut. Kokku 2116 lehekülge. 

Pean kohe ära märkima, et see pole teps mitte mu tüüpiline lugemus aga neid raamatuid oli lihtsalt täiesti võimatu pooleli jätta. Ma loen küll tavaliselt ühes kuus mitu raamatut aga see kahenädalane periood oli kahtlemata pisut erakordne mu jaoks. Ja ei, ma ei olnud haiguslehel ega midagi muud taolist. Töö, kodused toimetused, trenn, linnaskäigud ja kõik muu igapäevane elu kulges ikka nagu tavaliselt. Ok, C oli võib olla sunnitud mõned korrad rohkem köögis üksi askeldama kui tavaliselt, aga muidu ei midagi erilist. Ise mõtlen, et see tuli ilmselt natukene unetundide ja natukene sotsiaalmeedias scrollimise arvelt. Telekat ei vaata me kumbki mitte kunagi nagunii. 

Kõik viis raamatut olid kirjanikuhärra Craven'i meistriteosed. Craven on tunnustatud inglise krimikirjanik, kelle ma täiesti juhuslikult amazonist avastasin. Ühel õhtul otsisin uut raamatut ja kuna ma olen krimiromaanidega üsna suur sinasõber, eks vast seetõttu amazon mulle raamatu pealkirjaga "The Botanist" ette viskaski. Üsna kõrge hindega ja arvukate (üli)positiivsete kommentaaridega raamatu sisututvustus oli nii paeluv, et ma tol õhtul selle raamatu natuke rutakalt ära ostsingi. Oleks ma nimelt natuke rohkem süvenenud, oleksin ma teada saanud, et see on viieosalise sarja viimane ! raamat. See selgus siis, kui ma olin raamatu ühe nädalavahetusega läbi lugenud, õhku ahminud ja otsustanud, et ma tahan veel!!!! See oli lihtsalt liiga hea. Ja kui ma siis hakkasin vaatama, et kas oleks veel, selgus et on küll. Esimene, teine, kolmas ja neljaski. Ostsin siis kõik ülejäänud ka ja hakkasin algusest peale. 

Tegu on viieraamatulise sarjaga (Washington Poe sari), kus peategelane- detektiiv Washington Poe ja tema kaaslased on tegevad igas raamatus, enamjaolt jääb samaks ka tegevuskoht ja osad sisuliinidki jätkuvad läbi mitme raamatu. Aga kuna igas raamatus on siiski omaette eraldiseisev kuritegu, mille Poe peab lahendama, ei ole nende lugude nautimiseks vaja ilmtingimata eelnevaid raamatuid läbi lugeda. Jätkuvad sisuliinid ja suhted jutustatakse igas raamatus alati põgusalt lahti. 

Raamatute tegevus toimub Põhja-Inglismaal, Cumbria maakonnas, mis asub Šotimaa piiri ääres. Ja mis sa arvad, kas ma kujutasin kõigi viie raamatu puhul eriti hästi ette sealset olustikku, olles ise alles paar kuud tagasi kaks nädalat jutti Šotimaal ringi sõitnud. See puhkusereis on mul veel nii värkelt meeles, et mul tuli neid olustikukirjeldusi lugedes kõik ikka väga reaalselt silme ette. 

Mulle kohutavalt meeldis, et raamatute peatükkides jätkus loo jutustamine katkemata. Iga peatükk läks edasi täpselt sealt, kus eelmine lõppes, nii et lugu oli äärmiselt lihtne jälgida ja eks sealt see hasart ka tekkis- kohe kuidagi ei saanud raamatut käest panna. Peategelased-detektiivid olid mõnusalt lugejale omaseks kirjutatud- oli piisavalt isikustamist, et tekiks tahtmine aina rohkem teada saada ja kaasa elada aga samas ei läinud autor kirjeldustega liiale. Kuritööd olid igas raamatus originaalsed, pigem väga detailsete kirjeldustega, pöördepunkte jagus ikka mitmeid ja põnevus kestis viimaste lehekülgedeni. Kurjategijat ära arvata oli täitsa võimatu. Lugude tempo oli kiire aga kuna ei olnud mingit ajas ega kohas edasi-tagasi liikumist, läks lugemine ladusalt.

 Eesti keeles on kirjastus Pegasuselt ilmunud Craveni esimene, teine ja kolmas raamat- "Nukumäng", "Võõras veri" ja "Kuraator". Mina lugesin kõik viis raamatut läbi inglise keeles ja oskan vaid neid versioone krimiromaanide armastajatele väga soovitada. Huvitav, kas eestikeelsed variandid on sama kaasahaaravaks tõlgitud?

  

Igatahes, need raamatud olid kindlasti ühed selle aasta meeldejäävamad lugemiskogemused. Mina kahe käega soovitan. 

Bisous