Le marché

Le marché

Seekordne postitus on pühendatud mu kallile L.-le. L. otsis mu blogist emotsioone. Ma katsun nad tänasest teisipäevast Su jaoks üles otsida. :)

Taevas on hall ja pilvine, õhk on varahommikuselt külm-karge ja kõik mäetipud on tihedasse udusse mähkunud. Selline on mitte-eriti-atraktiivne hommikune pilt, kui ma täna aknaluuke avan. Prrr. Läheks hoopis tagasi sooja voodisse? :)
Otsustan siiski pärast hommikusööki hoopis linna minna, sest täna on seal turupäev. Tegelikult peetakse turgu aastaringselt igal teisipäeval ja reedel, aga millegipärast pole ma siiani sinna veel ühelgi hommikul jõudnud. Aga uudishimu kohalikku turgu näha on suur ja nii ma siis seangi sammud linna poole. Selleks ajaks, kui ma linna jõuan, on pilved kadunud, päike välja tulnud, taevas on sini-sinine ja tundub, et tuleb imeilus soe ja värviline sügispäev.

Turgu peetakse linna keskväljakul ja hoolimata sellest, et on tööpäev ja tööinimeste kahetunnine lõuna pole ka veel alanud, on turul üsna palju inimesi.
Mis ma siis turult leidsin? Mõned letid kõikvõimalike kohalike juur- ja puuviljadega, ühes kohas müüdi liha ja ühes kala ja muid mereande. Kohalikku mett ja saucisson'i (see on meie mõistes midagi suitsuvorsti laadset) leidus samuti. Oliive, pähkleid, komme, kitsejuustu, ja lillesibulaid oli ka.

Valdav enamus -umbes kolmandik ma pakun-  müüs aga hoopis riideid ja jalanõusid, kelli, ehteid, mütse-salle-kindaid. Ja kõik siltide ja etikettidega- ehk siis mingi pisikese nimetu ja tundmatu "moebrändi" Hiinas valmistatud kaup, millel pole tegu ega nägu. Aga selle eest hinda oli küll. Kõige sagedamini 15€, 20€, 25€. See on ilmselgelt siiski pisut odavam kui siinsetes peatänava butiikides, aga kui nendes butiikides algavad jõulude ajal ja hooaja lõpus sooduskampaaniad, siis ma olen kindel, et sealt saab pea sama hinnaga huvitavama, ja ehk ka kvaliteetsema asja.

Ei olnud see nagu Telliskivi kirbuturg, kust saab unikaalset moe- või retrodisaini. Ega ka mitte nagu Balti jaama turg, kus babuška letilt leiab taskulampe, kohvitasse ja akordione.
Seetõttu arvan ma, et edaspidi piirdun juurikate ja puuviljade osaga. Neid ostan ma sealt suurima heameelega. Pigem annan oma raha kohalikule väiketootjale kui suurele hüpermarketile, kust tuleb ju nagunii kõik ülejäänud toidukraam osta. Tean vähemalt, et mu apelsinid pole reisinud lennukiga tuhandeid kilomeetreid ja mu tomatil on päriselt ka maitse olemas. :)

Leti taga, kust ma otsustasin kapsast ja sibulat küsida, seisis üks minuvanune neiu. Ma üritan ikka prantsuse keelega hakkama saada, aga ühel hetkel neiu küsis, et kas ma inglise keelt räägin. Hmm, sai vist mu aktsendist aru :) Aga muidugi räägin. Suur oli siis mu üllatus ja heameel, kui ta väga soravat inglise keelt hakkas rääkima. Küsis mult, et kas ma olen turist jne jne...( heh )...ja kuuldes, et ma elan siin, oli tema kord üllatuda. :) Rääkisime niisama natuke juttu, ka sellest, kuidas ma pr keelt ikka ei oska, mispeale neiu teatas, et ta ema on siin inglise keele õpetaja, ja saaks mulle äkki prantsuse keelt õpetada.
Vaatame, kas ja kuidas see oleks võimalik.
Aga ma olin tükk aega pärast seda vestlust elevuses selle üle, et everything happens for a reason... milline on tõenäosus, et ma leian omale keeleõpetaja tänu sellele, et otsustasin täna hommikul esimest korda turule minna ja sibulat just sellelt keeleõpetajast ema tütrelt küsida??? ....everything happens for a reason.
:) :) :)

Ma olen siin tänaseks täpselt kuu aega olnud. Kodus on hea olla- nii üksi kui kaksi, väljaspool kodu on keelebarjääri tõttu pisut ebakindlam olla. Aga see läheb mööda.
Igatsen sõpru ja perekonda. Ja kohukesi ja musta leiba. Väga väga.
Naabrite lehmad ja kanad-kuked ei tekita enam hämmastust. Mulle meeldib, et ümberringi on ilus. Ja vaikus ei ole enam hirmutav.
Ma pole veel päris Oma Kodus, (teatud mõttes ei hakka siin ka kunagi olema), aga ma liigun selles suunas.

Me avastasime paar õhtut tagasi, et meie nö "aeda" on ka jõulukaunistused üles pandud. Terrassi kõrval oleva laternaposti külge on linnaametnikud pannud jõuluvana. Mõlemal pool olevatel naabritel on muide tavalised tähekesed, meile meeldib meie jõuluvana rohkem. :) Eriti sellise imeilusa ilmaga.

Tänu C. töökaaslastele saime me teada ka selle varajaste jõulukaunistuste ülespaneku põhjuse. Nimelt tegelevad jõulukaunistuste ülespanekuga samad inimesed, kes pühivad tänavaid ja koristavad lund. Nii et kui jõulud peaksid olema lumised (mida ma väga-väga loodan ja pisut juba ootan :), siis on neil muudki olulisemat teha, kui kaunistusi üles panna. Efektiivne inimressursi kasutus! Sellest siis ka novembrikuised jõuluvanad laternapostidel. 

Lumeootusest ja jõuluvanadest inspireerituna valmistun ma talveks käpikuid kududes. Mu kaua oodatud lõngatellimus Eestist jõudis eelmise nädala keskel lõpuks kohale ja tänaseks on üks kinnas valmis ning teine poolenisti. Kui paar valmis, siis teen pilti :) Järge ootavad sokid ja sall ja veel üks kindapaar. Ma olen  kudumise lummuses.

Järgmise korrani. 

Bisous