Novembrikuu algas meil pisikese puhkusega. Kuna esimene november oli siin mingisugune püha ja C. sai töölt ka reede vabaks, ootas meid ees 4 päevane nädalavahetus. Seda, et me läheme C. vanavanemate juurde, teadsin ma tükk aega ette. Aga mind ootas veel üks üllatus, millest teadsin ainult seda, et on vaja soojad riided kaasa võtta. :)
C. vanavanemad elavad kuskil Prantsusmaa keskosas, Bourgogne regioonis. Sealtsamast tulevad ka Bourgogne veinid. Peale selle on see koht tuntud Loire oru losside tõttu, kuhu korraldavad turismireise ka Eesti reisikorraldajad.
Neljapäeva varahommikul me sinnapoole suundusimegi ja lõunaks jõudsime vanavanemate juurde. Pikaks nädalavahetuseks olid sinna sõitnud ka C. onu oma naisega ja C. isa elukaaslasega, nii et meil oli selline suurem perekondlik kokkutulek. (hiljem tuli välja, et selle põhjuseks oli olnud ka pisike uudishimu mind näha :)
Nii sain ma siis sellel nädalavahetusel osa mitmest väga ehedast prantsuse õhtusöögist. Kui laua ümber on kogunenud rohkem inimesi, siis kestab õhtusöök tavaliselt mitu tundi. Esiteks sellepärast, et rohkem tähelepanu ja aega kulub vestlemisele kui söömisele. Kõik räägivad korraga, kõva häälega ja emotsionaalselt kätega vehkides. Lisaks on minu pärast tavaliselt kuulda lauas mitut keelt, nii et võid seda kerget segadust ette kujutada. :)
Teiseks koosneb õhtusöök (ka täiesti tavaline) väga väga mitmest käigust. Kõigepealt eelroog (mida võib vahel ka kaks erinevat olla) ja mille juurde juuakse apéritif'e. Seejärel põhiroog, millele järgneb juustutaldrik, seejärel tuleb magustoit ja kõige lõpuks veel eraldi soe jook- kohvi või tee või mingi digestif. Kõige selle juurde kuuluvad muidugi erinevad veinid ja loomulikult baguette.
Ja söömise juurde armastavad prantslased veel ka söögist rääkida. Nii tuligi mul tutvustada ka eesti lauakombeid (kuidas me erinevalt neist ei puhasta taldrikut saiatükiga) ja meile iseloomulikke sööke ja jooke (must leib ja Vana Tallinn), ning seda kuidas teha ebaküdooniatest moosi.
Minule tutvustati seejuures muidugi prantsuse kööki- vanaema tehtud apelsini- ja viigimarjamoosi hommikusöögiks, ühel lõunal oli eelroaks artišokk (selle söömine on teadus omaette- kui keegi serveeriks seda mulle restoranis ilma selgitusteta, siis mul poleks õrna aimugi, kuidas ja mida seal süüa tuleb). Õhtusöögil sain ma tavaliselt aga igasuguseid põnevaid juustusorte maitsta... mmmm :)
Üllatus sellel nädalavahetusel oli aga hoopis panda. :)
C. vanavanemate juurest u tunni aja kaugusel asub loomaaed, kus elavad Prantsusmaa ainukesed kaks pandakaru- Huan Huan ja Yan Zi. Prantsusmaa sai nad Hiinalt 10ks aastaks laenuks selle aasta jaanuaris. Karud lennutas jaanuaris kohale FedEx Panda Express
ja sellest ajast alates oleme C.ga rääkinud, et tahaks neid päriselt näha. Nüüd läks soov täide. :)
Panda sööb 14 tundi päevas bambusevõrseid. Ülejäänud aeg kulub magamisele. :)
Sleeping beauty. Sellel ajal kui üks sõi...teine magas.
Tahaks nii nii väga seda bambust, mis seal puu all maas on...
Ja muidugi oli loomaaias veel igasuguseid muid karvaseid ja sulelisi...
Kuna meil oli veel üks vaba päev, siis käisime ka ühes Loire oru lossidest- Château de Chambord. See on nendest kõige suurem- 440 toa, 282 kamina ja 84 trepiga.
Ja mis selle lossi nii eriliseks teeb, on selle keskmes asuv kaksikhelikaalne trepp. Kaksikheeliks on struktuur, kus kahel heeliksil on ühine telg, kuid erinev faas telje suhtes. Ehk siis kolme korrust ühendav trpp koosneb kahest spiraalikujulisest trepist, mis keerduvad ümber keskme. Kaks inimest, kes kumbki "oma" trepist üles lähevad, näevad küll üksteist läbi keskel olevate vahede, kuid ei kohtu mitte kunagi. Igal korrusel on trepil neli ava, mis jagavad selle korruse neljaks peaaegu identseks osaks. Ära eksida on nii lihtne!
Täna sajab õues vihma, C. on tagasi tööl ja minul on nüüd aeg jätkata prantsuse keele õppimisega.
Bisous
No comments:
Post a Comment