Minu Prantsusmaa

Eelmise nädala moto... :)

...jätkub ka sellel nädalal. :)

Eestist tagasi tulles, peaaegu et Pariisi lennujaamas pagasit oodates, tabas mind esimese asjana, et on vaja jälle mõtlema hakata, enne kui suu lahti teha. Eestis oli simple life. Kordagi ei tabanud ma ennast mõtlemast, et oot-oot, mis ta nüüd ütles!?. Või mispidi ma seda sõna nüüd pöörama peaksin ja millises järjekorras ma ta lausesse panen ja kuidas ma seda oue'd nüüd hääldama pidingi....

Muud ei midagi, lihtsalt tunduvalt lihtsam on olla, 

kui kõik need asjad on pisikesest peale selgeks tehtud.

Ma loengi siin parasjagu ühte lühijuttude raamatut, mis on mõeldud 10. aastastele prantslastele, kes alles harjutavad lugemist. Iga loo lõpus on moraal "ära mängi vägivaldseid mänge ja sulle jäävad su sõbrad alles" või "abista neid, kes kannatavad" või "ära karda väljamõeldud ohte" jne jne...

Lisaks on mu öökapil praegu minu-raamatute sarjast Eia Uus'i "Minu Prantsusmaa". Mu ema luges seda kõigepealt ja tahtis siis teada, et kas nii ongi. :) 

Mulle meeldib, et nende raamatute pealkirjades on sõna "MINU", sest igaühe (elu)kogemused on erinevad. Aga! Aga sellest hoolimata tean ma juba ette pea kõike raamatus kirjeldatut. :)

Imeilusat arhitektuuri, mida näebki kõikjal- Pariisist kuni kõige väiksemate küladeni; prantslaslikult stiilseid inimesi- Pariisis jalutavad tänaval noored, kes võiksid vabalt olla tulnud just Vogue kaanelt ning siin imetlen ma pidevalt näiteks vanaprouasid, kes käivad tõeliselt peenelt riides. Üle ega ümber ei saa kuskil söögist ja söögikultuurist, see lihtsalt on siin a ja o. Ja täitsa märkamatult hakkab see endalegi külge. :)

C rääkis oma tähelepanekust, kuidas Eestis olles, minu sõprade juures õhtust süües, olime meie kahekesi ainukesed, kes lauale pandud saia toidu kõrvale võtsid. Ise ma seda ei märganud, ju siis tundus loomulik. :)

 baba au rhum, brioche, filet mignon, fleur de sel... kõike, mida autor raamatus avastas, avastan mina oma köögist. :)

C vanaema ja vanaisa on täpselt sellised ehtsad parantslased nagu raamatus kirjeldatud Celeste'i vanemad, ja ma olen üpris kindel, et C lapsepõlves on samasuguseid hetki nagu autori hoitud lastel. 

Ma olen siin ka näinud kuidas sõpra teeääres nähes peetakse auto keset teed kinni, et uurida kuidas sõbral läheb, hoolimata sellest, et taga on üsna pikk autoderivi ootamas. Ja kõik ootavadki ning keegi ei tuututa ega närvitse. Vestlemiseks võetakse aega hoolimata kohast, ajast või ümbritsevatest inimestest.  

Prantsuse keel ON keeruline. Kuigi autori arvates saavad kohalikud hakkama ka inglise keelega, siis minu kogemus on, et neid on siin ikka ülivähe, kes sellesse kategooriasse kuuluvad. Võrreldes näiteks Rootsiga, kus kõik (ka 10 aastased) rääkisid väga head inglise keelt. Siin ei rääkinud isegi ükski kolmest arstist, keda näinud olen, piisaval määral inglise keelt, rääkimata siis poemüüjast.

Autor jõuab oma lugudega ka Lõuna-Prantsusmaale, kuhu mina ei ole veel jõudnud. Sellest osast valin ma välja meie järgmiseid reisisihte. Monet' aiad, mida ka autor kirjeldab, on mu soovilistis juba mitu kuud olnud. 

Raamatu lõpus on peatükk sellest, kuidas autor maadleb kohaliku bürokraatia ja ilmvõimatuna näivate direktiividega- selleks, et telefonileping üles öelda, on vaja esitada üleeelmise kuu gaasiarve, mis sest et korteris on elektripliit. Direktiiv on selline. 

Aga raamat on muidu hästi lihtne lugemine ja enamik kirjeldatust täpselt nii ongi. 

Minu prantsusmaa juurde tagasi tulles... eelmisel nädalal saime valmis kudumisprojekti "Camping car". Kuna seda pole veel aga avalikustatud, siis ei saa ka mina kuhugi pilte üles panna. See näeb muidu päris hea välja, hästi hästi värviline ja pisut selline flowers-in-my-hair hippi teemaline. 

Et see projekt on nüüd läbi, siis edasi hakkan ma jälle beebiasju tegema. Praegu on mul käsil teki tegemine. 

Kuna siin on pea kõik viimased päevad AINULT vihma sadanud, hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni, siis sain ma valmis ka oma mohäärlõngast salli. Kui ma aknast välja vaatan, siis ei tundugi nii imelik, et ma keset maikuud mõnusat pehmet salli koon. :)

Bisous