Weekend

Tsau tsau. Mu viimasest kirjutisest on jälle palju aega möödunud, loodetavasti annad andeks. Ma teen siin ühe lühikese kokkuvõtte viimase kahe nädala tegemistest aga tagurpidi, ehk siis ma alustan tänasest hommikust, sest mind ootas hommikul ülimõnus üllatus.

Meist 13 km kaugusel on linn nimega Plombières-les-Bains. Järjekordne üliarmas prantsusepäraselt romantilise arhitektuuri, 1000 rõdu (nii väidab vähemalt linna tutvustav koduleht), lillevanikute, figuuride ja purskkaevudega kaunistatud linnake. Just nii detailirikas ja ehe, et olen ikka ja alati täielikult ära võlutud. Selle linna teevad eriliseks ja kuulsaks aga hoopiski 27 kuumaveeallikat. 

Need kuumaveeallikad avastati roomlaste poolt juba enne meie aja arvamist ning nemad olid ka esimesed, kes sinna saunad ja tervisekeskused ehitasid. Kuumaveeallikatest tulev vesi on kuni 84 kraadi soe ja sellega on need Euroopa kuumimad allikad. :) Nendes me täna hommikul siis mulistamas käisimegi. :)

Praegu on allikate kohal spaad, mille osad ruumid on säilinud 2000 aasta tagusest ajast, ehk siis sa võid vabalt ennast ette kujutada kuhugi vana-rooma-aegsesse termidesse. Just see muutiski selle paiga eriliseks ja teistsuguseks, et kõik ei olnud ultramoodne ja oh-so-shiny. 
Basseinid ujumiseks, saunad eeterlike õlidega, lõõgastavad mullivannid ja kõiki su lihaseid mudivad duššid. Ahhh, superluks. Ülimõnus hommik lihtsalt mitu tundi mulisevas vees mõnuledes. 
Igasuguseid iluhoolitsusi (piimavanne jms) ja massaaže (laavakivide jms) saab seal ka muidugi võtta, aga mu jaoks piisas 

Nende kuumaveeallikate spaadega seoses kuulsin ma C'lt veel sellist lugu. Kuna aastasadade pikkune kasutamine on üsna veenvalt tõestanud, et nendel vetel on päriselt ka mingi arvestatav raviv toime, siis siinsed arstid saadavadki inimesi spaasse ravile. Paaril, kes enne meid täna hommikul registreeris, oli ka näiteks arsti saatekiri kaasas. Ravile ei saadeta küll mitte igasse suvalise hotelli spaasse, aga kõikjale, kus on ned samad kuumaveeallikate veed kasutusel.
Erinevate kuumaveeallikatega spaad ravivad siis ka erinevaid haiguseid, sest vee koostis ja temperatuur on igal pool natuke erinev. Näiteks see koht, kus me täna käisime, oli mõeldud muuhulgas igasuguste reumaatiliste haiguste raviks. Ja kirsiks tordil- prantsuse haigekassa pidavat kõik need spaadesse määratud ravikuurid kinni maksma. Khmm.
Siin riigis oleks vist päris hea vanaks saada. :)

 

Eile käisime me kohalikus pisikeses kommivabrikus komme söömas ja nägime, kuidas suhkrusiirupist komm valmib. Ja saime teada, et keskmine prantslane sööb aasta jooksul ära 4 kilo karamellikomme. Arvestades seda, et üks komm kaalub 2 grammi, võid sa seda hunnikut ise ette kujutada. :)

Karamellikommi valmimise lugu on selline: Kõigepealt on köök ja ilusad läikivad potid, kus keeb suhkrusiirup. Suhkrusiirupis on ülemõistuse palju suhkrut ja üldse mitte nii palju vett. Siis, kui suhkrusiirup on piisavalt palju podisenud, kallatakse see kuumale lauale, kus sinna segatakse hulka kommi maitse ja värv. 

Siis liigub see mass läbi silindrite, mis vormivad kommid just sellise kujuga nagu meister on otsustanud. Seejärel on u 15 meetrit puhuri all kuivamist ja selle lõpus kukuvad kommid kõrgelt alla, murduvad kuju järgi tükkideks ja liuglevad lindi peal ümmarguse palli sisse. 

Ümmarguse palli sees keerutatakse katki läinud kommid välja ning järgijäänud suunatakse teise palli sisse. Seal lisatakse kommidele kõigepealt kastrulitäis suhkrusiirupit ja seejärel oh-üllatust veel kaks suurt kastitäit suhkrut. Et kommid ikka pealt ka suhkrused oleksid. Ja siis ongi valmis. Ja kogu sellest suhkrukoguse nägemisest tekib tunne, nagu olekski juba kotitäie komme nahka pistnud.

Ma küll alguses vist ütlesin, et kirjutan viimase aja tegemistest aga ma täna piirdun ainult selle nädalavahetusega. Et homme oleks jälle põhjust blogisse tulla. 

Homme on siin mingi püha jälle, mis tähendab seda, et C-l on puhkepäev ja meil on vaja nüüd leida homseks mingi põnev tegevus. 

Bisous