Saint Malo on eraldatud vanalinna osaga linn Bretagne piirkonnas. Muidu on linn nagu linn ikka...Bretagne piirkonnas meenutab majade arhitektuur väga Inglismaad. Ilmselt seetõttu, et Inglismaa ei ole sealt üldse mitte kaugel. Ja sellel päeval kui meie sinna jõudsime meenutas ilm ka muide väga Inglismaad.
Aga igatahes on Saint Malo vanalinn ümbritsetud müüriga, mis kunagi kaitses merelt tulevate inglaste eest. Nüüd on see muutunud katkematu turistiderivi jalutuskäigu rajaks, müüril saab teha tiiru ümber pea terve vanalinna. Vanalinna keskmes on muidu kõik majad muudetud kas restoraniks, suveniiripoeks või üllataval kombel ka väga paljudeks nimekateks rõivakauplusteks. Aga seal ei olnud midagi ilusat ega huvitavat.
Nii me siis jalutasimegi müüril ja vaatasime merd. Parasjagu oli tõusu aeg ka, nii et kui pärast ringi uuesti sama koha peale tagasi jõudsime, oli näiteks tee, mis viis saarele, kadunud. Või see, mis enne oli liivarand, oli nüüd haihtunud ookeani lainetesse.
Sealt magamistoast vaadatakse ka igal hommikul ärgates merele. Mulle sümpatiseeris magamistoa mööbel, mis aknast paistis. :)
See on spécialité Bretonne ehk Bretagne piirkonna üks küpsetistest, nimega Kouign Amann
Tehtud ainult ! võist ja suhkrust ja jahust. Maitseb paremini kui koostisosade kirjeldus võiks lubada. Aga mittekohalik sööb neid ainult ühe kahepeale.
Saint Malo's sõime õhtusöögiks galettes'e mereandidega. Galettes on crepes'i sugulane, ainuke erinevus neil kahel on see, et üks on soolane ja teine magus. Galettes on tehtud alati tatrajahust ja käib siis tavaliselt kokku mingi soolase lisandiga. Ja nad mõlemad on pärit sealtsamast Bretagne piirkonnast.
Bretagne piirkonnast on pärit ka siider, ka meie laual olev pudel ja neil seal on komme juua siidrit kausist.
:) :) :)
Siidrit jõime me aga ainult parimatest parimat. Selles Saint Malo restoranis oli menüüs 5 erinevat ja ma lihtsslt valisin midagi...kumbki meist ei hiilga siidrimaailmas suurte teadmistega. Kui pudel lauda toodi, selgus, et see oli eelmisel aastal Pariisis mingil peenel toiduhindamise tseremoonial saanud hõbemedali. Cabourg'is kui me käisime õhtust söömas, siis seal oli menüüs ainult üks variant ja nii me selle siis tellisimegi. Lauda jõudes tuli välja, et see pudel oli saanud samal konkursil sellel aastal kuldmedali.
Mõlemad olid muide väga oma medaleid väärt.
Saint Malo'st viis tee meid Le Mont Saint Michel'i.
See on ääretult populaarne turistikas Prantsusmaal. Aga päris huvitav koht.
Pisike (aga no ikka hästi pisike) kivine saareke, mille keskele ehitati sajandeid tagasi klooster. Mida aeg edasi, seda võimsamaks abbey muutus ja pikapeale tekkisid sinna ümber ka mõned majad, mis moodustasid siis ilmaliku olemise. Ja muud seal saarel polegi. See ka veel, et vanasti pääses saarele ainult siis, kui mõõn oli. Nüüd saab igal ajal.
Nüüd on need kõik majad muudetud hotellideks või restoranideks ja mõned suveniiripoodideks.
Katuste piirimail
Kui tänav ei olnud just korralikult ülerahvastatud, siis oli see lihtsalt eriti kitsas.
Igatahes, see koht oli sümpaatne.
Viimaseks peatuspaigaks sai Cabourg. See oli segu omapärastest Normandie stiilis majadest ja ehtsast Vahemere äärsest kuurortlinnast- meri, rand ja lõppematu rida up-class maju.
Normandie stiilis majad...
...ja rannapromenaad
Ahh jas, õhtusöögiks olid moules :)
Ja siin lõppeski meie sellesuvine puhkusereis. Järgmise suveni ja järgmiste reisideni.
bisous bisous
No comments:
Post a Comment