Hiiumaa Villavabrik on väga lahke pererahvaga põnev koht. Eriti muidugi kahele tekstiilivaldkonna inimesele.
Hiiumaa lammastelt kogutud villast saab seal lõng ja lõngast kampsun või paar sokke.
Villavabrik loodi sinna juba 1950ndatel aastatel, tänasel päeval on töös masinad, mille eluiga ulatub juba saja ja rohkemagi aastani. Villast lõnga saamisprotsess pole nende pikkade aastate jooksul aga sugugi muutunud. Vastupidi, kogu protsess on täpselt samasugune nagu meie siinses kaasaegses tehases, masinad on meil küll mõõtmetelt suuremad, kiiremad ja võimsamad, nüüd ka enamasti automatiseeritud aga protsess on jäänud muutumatult püsima.
Kui pererahvas näitas meile lahkesti vanu masinaid töötamas siis C rääkis neile omakorda suurima rõõmuga sellest, millised on kõige uuemad villatöötlusmasinad maailmas ja milline on meie tehase masinapark. Huvitav oli mõlemil.
Näiteks Villavabriku ketrusmasinal oli peal 100 lõngabooli, kõige viimasel paari aasta tagusel mudelil on neid aga 600. Nii on masinad arenenud, ikka suuremaks ja kiiremaks.
Villahunt ja kraasimismasinad. Villahundist saab kogu protsess alguse, see harutab suure villahunniku lahti, kohevaks keraks. Sealt edasi pannakse vill kraasimismasinasse, kus kraasitakse villa kiud ühtepidi, tekib villavaip. Viimane kraasimine lõpeb heidemasinaga, mis jagab villa heideks.
Ketrusmasin ketrab heide lõngaks. Ning seejärel keerutab korrutusmasin kaks lõnga kokku, nii saab ühtlasem ja paksem lõng.
Kõige lõpuks keritakse lõng vihtidesse. Ja siis võib juba alata soki- või kindapaari kudumine. Villavabrikus kootakse nii masinal kui ka käsitsi.
Prantsusmaal võib ühe käe sõrmedel üles lugeda sellised pisikesed villavabrikud, kes veel tänapäevalgi töötavad. Võib-olla on neid terve suure riigi peale 3-4 tükki alles. Ja ma pole sugugi veendunud, et neil oleks ette näidata nii aukartust äratavalt vanad töökorras masinad.
Minu sokitellimused lähevad farmi, mille perenaine kasvatab ise lambaid, kuid villa laseb lõngaks kedrata ühes taolises pisikeses vabrikus. Mis otseloomulikult asub hoopis teises Prantsusmaa otsas, sadu ja sadu kilomeetreid eemal. Aga lähemal lihtsalt pole kedagi, kes selliseid väikesi villakoguseid ketraks. Vabrikud siinkandis on kas uksed sulgenud või töötavad vaid kogustega, mis ulatuvad tonnidesse. Nii ei jäägi tal muud üle, kui vaid loota, et see vabrik ikka ka järgmisel aastal veel olemas oleks.
No comments:
Post a Comment