C sõbrad olid nädalavahetusel meie juures, mis tähendas häid sööke ja jooke, ühte keskmiselt head filmielamust ja suurepärast seltskonda.
Kõik said laua katmisele panuse anda ning minu vastutada jäi õhtusöögi viimane osa ehk siis magustoit. Jeeee. Õnneks ei pidanud ma juuste valima, sest see on siin umbes sama aeganõudev ja teadustäpne töö kui näiteks veini valimine. Siinse juustuleti ees on mul alati silmad kirjud peas ja ega ma siiani täpselt tea, milline see kõige õigem on. C juustu ei söö ja seega olen ma endale koju ainult kahte-kolme erinevat sorti ostnud, mis ma tean, et mulle meeldivad. Ülejäänud.... Ootavad, et mu juustuteadmised saaksid korraliku koolituse.
Aga magustoidu ülesanne oli mulle igati meeltmööda, sest paar nädalat tagasi nägin ma pinterest'is ühte roosikoogi pilti, mida ma tahtsin otseloomulikult ka ise proovida. Nüüd oligi hea võimalus katsetada.
Kuigi koogi meisterdamise peale kulub üksjagu aega, ei ole õunarooside tegemises tegelikult midagi keerulist. Pilti nähes ei olnud ma selles esialgu väga veendunud aga tegelikkuses oli pärast esimest roosi asi käpas.
Pese õunad, lõika pooleks ning viiluta hästi õhukesteks viiludeks. Mida õhem viil, seda lihtsam on viilu keerata ning roosi vormida. Keeda õunaviilud suhkrusiirupis pehmeks. See ei võta rohkem kui kaks-kolm minutit aega, sest nad ei tohi ära laguneda.
Võta viilud suhkrusiirupist välja ning lase natuke jahtuda. See on oluline, sest muidu kõrvetad näpud roose keerates ära. Ma proovisin järgi.
Roosi voolimiseks alusta roosi südamikust- võta üks õhuke õunaviil ja keera see rulli. Seejärel hakka sellele ükshaaval viile ümber mässima. Viilud püsivad üsna korralikult koos, nii et ei ole palju pusimist.
Mina kasutasin koogi aluseks lehttaigent aga selle asemel võib väga edukalt olla ka näiteks liivataigen või mõni muu meeldiv taignatüüp. Aseta õunaroosid taignale üksteise kõrvale ning puista kook üle suhkru ja kaneeliga. Mina lisasin natuke ka mandlilaaste aga see on juba vabatahtlik.
Küpseta 250 kraadi juures 30-40 minutit, niikaua kuni koogi servad on mõnusalt kuldkollased.
Sobib serveerimiseks sõpradele aga miks mitte ka pühapäeval isale :)
bisous bisous
No comments:
Post a Comment