...ehk siis Keukenhof'i park. See oli põhjus, miks me üldse Hollandisse otsustasime sõita ja kuna sellest kujunes vaieldamatult ka reisi highlight, siis kirjutangi sellest kõigepealt. Olgugi, et tegelikult käisime me seal hoopiski teisel päeval ja üleüldse oli meil kokku ainult kolm sihtpunkti.
Kui sul on ka täna akna taga lakkamatult vihma sadanud, nagu mul siin, siis siit tuleb nüüd vastukaaluks üks väga lilleline lugu.
Keukenhof on hiigelsuur lossipark, mis avatakse igal kevadel ainult paariks kuuks. Hiigelsuur tähendab seda, et numbrites on pargi suurus 32 hektarit, mis teeb sellest maailma suurima lillepargi ning mida on suhteliselt võimatu niisama lugedes ette kujutada. Meil kulus pargi läbijalutamiseks umbes neli tundi. Olgu mainitud, et see sisaldas endas ka lugematul hulgal foto- ja lillenuusutamise peatusi ning kuigi me käisime läbi kõik sektorid, jäid meil mõned rajad ja põõsatagused kindlasti avastamata.
Park on avatud igal aastal ainult kesk märtsist kuni kesk maini. Miks nii lühikest aega? küsid sa. Sest pargi vaatamisväärsuseks on miljonid sibullilled, mis õitsevad ainult kevadel, ainult paar kuud. Kõige rohkem peaks seal olema tulpe aga minu meelest oli seal samasuguses ülekülluses ka nartsisse, krookuseid, hüatsinte ja püvililli. Igal aastal kujundatakse peenrad erineva teema järgi ning sel korral on peenardes kokku 7 miljonit sibulat ja 800 erinevat tulbisorti. Tahaks teada kui palju aega nende kõigi istutamiseks kulus...
Me ei suutnud reisi planeerides kuidagi otsustada, et millal oleks kõige õigem minna. Tahtsime ilusat ilma ja täies ilus tulbipeenraid. Kuigi pargil peaks kodulehel olema üsna sagedane update selle kohta, mis seisus lilled parasjagu on, siis meie sealt piisavalt infot ei saanud. Ja ilmaennustajatesse kaotasime usu sel päeval, kui nad lubasid ilusat ilma aga hakkas hoopis sadama.
Lõpuks jäime lootma vaid sellele, et ehk meil veab.
Ja meil vedas peaaegu. Tegelikult oli praegu pigem hüatsintide, krookuste ning nartsisside aeg. Osad tulbisordid olid küll ka juba õitsemas, aga enamuse parim aeg tuleb ilmselt aprillikuu kahel viimasel nädalavahetusel. Nii et jõuad ilusti veel lennukile. Ma kujutan ette, et siis pakub park veelgi rohkem vau-momente.
Hoolimata sellest, et tulpide jaoks oli natu-natuke liiga vara, olid kõik teised lilled superilusad ja lõhnasid superhästi- kujuta ette lõputute hüatsindipeenarde ees seismist- see oli tõeline lõhnateraapia mu meelest. Vaatamist ja nuuskimist jagus meile igatahes enam kui oodata oskasime.
Lisaks sellele oli seal praegu oluliselt vähem rahvast, kui kõrgnädalavahetustel ilmselt olema saab. Selle üle oli meil ainult hea meel. Meie jõudsime kohale hommikul pool tundi peale pargi avamist ning saime rahulikult peenarde vahel jalutada ja pilte teha ka nii, et sinna igasugused turistinäod ja -varbad peale ei jäänud. Samas kui me lõuna paiku hakkasime ära minema, olid teerajad juba päris rahvarohked ning sissepääsu juures paistsid korralikud ummikud. Ma kujutan ette, et aprilli lõpus ilusa ilmaga on seal päris hullumaja.
Kas võib? Läheks heameelega selle kärutäie liiliatega koju... kujuta ette, kui hästi see lõhnab :)
See oli mu lemmikpeenar, sest mulle nii väga meeldib see värvikombinatsioon ja ühtlane kaootilisus...
Pargis on mitu suurt paviljoni, kus eksponeeritakse erinevaid lilli. Ühes näidati kõikvõimalikke lõikelillede seadeid- nii söögilauale, terrassile kui ka pruudikimbuks. Teises õitsesid eksootilisemates värvides ja õiekujudes tulbisordid, kolmandas sai näha liiliaid, amarüllusi, gerberaid ja freesiaid. Mu lemmikuks kujunes orhideemaja, sest see oli lihtsalt uskumatult ilus. Et see postitus tuleb siin niigi pildirohke, siis jagan orhideemaja pilte homme.
Igal nädalavahetusel toimuvad pargis erinevad üritused. Näiteks saab viimasel lahtioleku nädalavahetusel osa võtta suurest lilleparaadist. Meie sattusime aga toidu- ja lillefestivalile, kus tantsiti hollandi rahvatantse, lauldi traditsioonilisi rahvalaule, õpetati sõlme sidumist ja puukinga kandmist. Ja loomulikult müüdi lillesibulaid ning pakuti rahvusköögi klassikuid. Heeringat ja goudat ja magusaid vahvleid.
Need siin pole mitte palstmassist vaid päris ehtsad juustukerad. Ja alumisel pildil oleva kaadervärgiga sai kindlaks teha mitu juustukera sa kaalud :)
Ma olen muidu suur juustusõber küll aga seda kera ma koju siiski kaasa ei võtnud ning kohapeal ära ka ei söönud :)
lots of love from Keukenhof :)
gros bisous
No comments:
Post a Comment