Aprilli esimese päeva puhul jagan ühte prantsuse köögist pärit retsepti. Ei ole üldse naljakas retsept nagu kuupäeva vaadates võiks arvata aga see-eest on väga söödav.
Meie lauale jõudis see tänu C tädile, kes ühel korral C vanemate juurde selle kaasa tõi. Pirukas kadus tookord kandikult ülikiiresti ja meie nõudsime endale retsepti. Nüüd on meil pirukast kujunenud nii suur lemmik, et valmistame seda peaaegu igal nädalal. Eriti hästi sobib see ootamatutele külalistele (mitte et meil neid väga tihti sisse astuks) ja siis kui köögis ei taha pikalt toimetada (seda ka ei juhtu meil väga tihti), aga nii neid retsepte ju alati reklaamitakse?
Igatahes, aprillikuu esimesse reedeõhtusse peaks ka hästi passima.
Meie lauale jõudis see tänu C tädile, kes ühel korral C vanemate juurde selle kaasa tõi. Pirukas kadus tookord kandikult ülikiiresti ja meie nõudsime endale retsepti. Nüüd on meil pirukast kujunenud nii suur lemmik, et valmistame seda peaaegu igal nädalal. Eriti hästi sobib see ootamatutele külalistele (mitte et meil neid väga tihti sisse astuks) ja siis kui köögis ei taha pikalt toimetada (seda ka ei juhtu meil väga tihti), aga nii neid retsepte ju alati reklaamitakse?
Igatahes, aprillikuu esimesse reedeõhtusse peaks ka hästi passima.
Piruka nimi on Tarte soleil, mis otsetõlkes tähendab Päikesepirukat. Enam paremini iseloomustavat nime on sellele raske välja mõelda. Esiteks maitseb ahjusoe pirukas nagu... mõni suvine vahemereköögi hõrgutis. Ja teiseks saab pirukas enne ahjuminekut päikeseratta kuju.
Enamjaolt peetakse seda siin eelroaks aga meie sööme pirukat tavaliselt koos värske salatiga põhiroaks. Minu jaoks on tegemist väga rammusa suutäiega, nii et tavaliselt piirdun ma kahe või vahel eriti näljasena ka kolme viiluga. Minu jaoks sellest täiesti piisab, samas kui samasuurest quiche lorraine'ist mahub mu kõhtu vist umbes poole suurem kogus. Ühesõnaga on see üks hästi kõhtu täitev tarte. Nii jääb meil tavaliselt paar lõiku üle, mida siis järgmisel päeval on täpselt paras eelroaks ära kasutada.
Internetist leiab selle nimega pirukast mitmeid variante aga mina kirjutan siia selle, mida jagas meiega C tädi.
Tarte soleil tegemiseks läheb sul vaja:
2 ringikujulist lehttaigna lehte (täpselt niisuurt kui su ahjuplaadile mahub)
tomatikastet (selle võid ka ise värsketest tomatitest valmis teha (kui on parasjagu värskete tomatite hooaeg) ning sekka lisada mõned viilutatud päikesekuivatatud tomatid)
1 pakk mozzarellat
1 karp tuunikala õlis
musti oliive
prantsuse ürdisegu ehk siis basiilikut, rosmariini, tüümiani, oreganot...
1 muna
Aseta esimene lehttaigna ring küpsetuspaberile. Jäta taigna serv umbes 1-1.5 cm ulatuses vabaks, ülejäänud kata täidisega. Kõigepealt tomatikaste, siis tuunikala tükid, kivideta poolitatud oliivid ning viiludeks lõigatud mozzarella. Raputa peale ürdisegu ja natuke pipart.
Eralda munavalge munakollasest, vaja läheb sul ainult seda viimast. Vispelda munakollane kahvliga kergelt lahti ning tee lehttaigna vabaks jäetud sentimeetrine serv munakollasega kokku. Ära kasuta ära kogu munakollast, piisab õhukesest kihist ning ülejäänut saab kasutada hiljem piruka pealmisel osal. Munakollast on vaja selleks, et kaks taignalehte kokku kleepida.
Võta teine lehttaigna ring ning aseta see esimene peale, täpselt kohakuti. Munakollasega määritud serv vajuta hästi kokku.
Võta tühi klaas ning vajuta selle servaga piruka keskele ring. Sellest saab päikese keskmik. Noaga lõika ülejäänud osa lõikudeks, nii nagu lõikaks lahti torti.
Iga viil keera nii kahekorra, et selle keskmine osa jääks päikese keskmikuga ühendatuks. Kui kõik viilud on kaks korda ümber oma telje pööratud, pintselda ülejäänud munakollane piruka pealmisetele osadele ning pane pirukas ahju. Meie küpsetame nr 6 termostaadi (180°) juures u 15-20 minutit, alguses ahju alumise kuumusega ning pärast kaks-kolm minutit pealmise kuumusega, et pirukas pealt mõnusalt kuldpruuniks muutuks.
Juurde värsked salatilehed ning bon appétit
Muud jutud on sellised, et viimased paar nädalat olen jälle igal hommikul äratuskella helina peale üles ärganud, reedeti kusjuures 5.30, mis on mu meelest ikka waaay too early aeg ärkamiseks. Eriti praegu, kui kellakeeramise tagajärjel on hommikud jälle päris pimedad. Õhtuti seevastu on tore, meil siin on praegu kella kaheksa ajal ka veel väga valge olemine.
Kui hommikused iluprotseduurid tehtud, ootab mind tavaliselt all aurav teetass ja moosisai (varajase ärkaja lohutus on igapäev valmistehtud hommikusöök :) Siis tuleb hambad ära pesta ja... tööle minna. Töötan samas kohas, kus varasemaltki. Samas ettevõttes, kus C, ainult et teises majas. Ja praegu tundub, et jään sinna vähemalt mõneks ajaks palgale.
Terve järgmine nädal on mul küll juba kohe vaba, sest minu õnneks teevad nad siis inventuuri ja nii tore, et ma ei pea sellest osa võtma.
Mis viib mind teise muu jutuni. Nimelt on meil plaan minna nädalavahetuseks Hollandisse. Tulbipõlde ja tuulikuid vaatama. Me mõlemad oleme Amsterdamis käinud (üks vähem, teine natuke rohkem) aga väljaspoole linna pole kumbki sattunud. Hollandi kuulsaid tulbipõlde pole samuti näinud, kui siis ainult internetis ja postkaardil. Jälgisime nädal aega nende update'te- et kas juba õitsevad ja tundub, et peaks olema paras aeg. Loodetavasti saame ilusa ilma ka kaasa.
Kodust on meie väljavalitud sihtpunkti 620 km, ehk siis pisut üle kuue tunni sõita. Läbi Prantsusmaa- Luxembourgi- Belgia ja poole Hollandi. See on umbes sama kaugel kilomeetrites kui Tallinnast Vilniusesse (598 km), mis ilmselt enamikule Eestis elavatele ei ole just tavapärane nädalavahetuse road-trip. Mulle küll tundus alguses jube imelik. Aga nüüdseks olen ma siin nii ära harjunud, et viie-kuuetunnised sõidud on täiesti tavapärased. Kusjuures meie juurest ei jõuaks sellega isegi mitte riigi vastaspiirile.
C oli eile ja täna tööasjus Itaalias, mis tähendab seda, et kui ta õhtul koju jõuab on tal vist kohver juba pakitud. Ma pean nüüd endale ka ühe valmis panema.
Kaunist nädalavahetust!
gros bisous
Aseta esimene lehttaigna ring küpsetuspaberile. Jäta taigna serv umbes 1-1.5 cm ulatuses vabaks, ülejäänud kata täidisega. Kõigepealt tomatikaste, siis tuunikala tükid, kivideta poolitatud oliivid ning viiludeks lõigatud mozzarella. Raputa peale ürdisegu ja natuke pipart.
Eralda munavalge munakollasest, vaja läheb sul ainult seda viimast. Vispelda munakollane kahvliga kergelt lahti ning tee lehttaigna vabaks jäetud sentimeetrine serv munakollasega kokku. Ära kasuta ära kogu munakollast, piisab õhukesest kihist ning ülejäänut saab kasutada hiljem piruka pealmisel osal. Munakollast on vaja selleks, et kaks taignalehte kokku kleepida.
Võta teine lehttaigna ring ning aseta see esimene peale, täpselt kohakuti. Munakollasega määritud serv vajuta hästi kokku.
Võta tühi klaas ning vajuta selle servaga piruka keskele ring. Sellest saab päikese keskmik. Noaga lõika ülejäänud osa lõikudeks, nii nagu lõikaks lahti torti.
Iga viil keera nii kahekorra, et selle keskmine osa jääks päikese keskmikuga ühendatuks. Kui kõik viilud on kaks korda ümber oma telje pööratud, pintselda ülejäänud munakollane piruka pealmisetele osadele ning pane pirukas ahju. Meie küpsetame nr 6 termostaadi (180°) juures u 15-20 minutit, alguses ahju alumise kuumusega ning pärast kaks-kolm minutit pealmise kuumusega, et pirukas pealt mõnusalt kuldpruuniks muutuks.
Juurde värsked salatilehed ning bon appétit
Muud jutud on sellised, et viimased paar nädalat olen jälle igal hommikul äratuskella helina peale üles ärganud, reedeti kusjuures 5.30, mis on mu meelest ikka waaay too early aeg ärkamiseks. Eriti praegu, kui kellakeeramise tagajärjel on hommikud jälle päris pimedad. Õhtuti seevastu on tore, meil siin on praegu kella kaheksa ajal ka veel väga valge olemine.
Kui hommikused iluprotseduurid tehtud, ootab mind tavaliselt all aurav teetass ja moosisai (varajase ärkaja lohutus on igapäev valmistehtud hommikusöök :) Siis tuleb hambad ära pesta ja... tööle minna. Töötan samas kohas, kus varasemaltki. Samas ettevõttes, kus C, ainult et teises majas. Ja praegu tundub, et jään sinna vähemalt mõneks ajaks palgale.
Terve järgmine nädal on mul küll juba kohe vaba, sest minu õnneks teevad nad siis inventuuri ja nii tore, et ma ei pea sellest osa võtma.
Mis viib mind teise muu jutuni. Nimelt on meil plaan minna nädalavahetuseks Hollandisse. Tulbipõlde ja tuulikuid vaatama. Me mõlemad oleme Amsterdamis käinud (üks vähem, teine natuke rohkem) aga väljaspoole linna pole kumbki sattunud. Hollandi kuulsaid tulbipõlde pole samuti näinud, kui siis ainult internetis ja postkaardil. Jälgisime nädal aega nende update'te- et kas juba õitsevad ja tundub, et peaks olema paras aeg. Loodetavasti saame ilusa ilma ka kaasa.
Kodust on meie väljavalitud sihtpunkti 620 km, ehk siis pisut üle kuue tunni sõita. Läbi Prantsusmaa- Luxembourgi- Belgia ja poole Hollandi. See on umbes sama kaugel kilomeetrites kui Tallinnast Vilniusesse (598 km), mis ilmselt enamikule Eestis elavatele ei ole just tavapärane nädalavahetuse road-trip. Mulle küll tundus alguses jube imelik. Aga nüüdseks olen ma siin nii ära harjunud, et viie-kuuetunnised sõidud on täiesti tavapärased. Kusjuures meie juurest ei jõuaks sellega isegi mitte riigi vastaspiirile.
C oli eile ja täna tööasjus Itaalias, mis tähendab seda, et kui ta õhtul koju jõuab on tal vist kohver juba pakitud. Ma pean nüüd endale ka ühe valmis panema.
Kaunist nädalavahetust!
gros bisous
No comments:
Post a Comment