... ehk me jõudsime ikka Amsterdamis ka pool päeva veeta.
Pärast lilleparki jäi meil veel pool päeva vabaks ja kuna nende kahe vahemaa oli vaid pool tundi, siis otsustasime ikka korra Amsterdamis ka käia.
Kuna me ei tahtnud autoga kesklinna sõita, siis otsustasime kasutada pargi+reisi varianti. Leidsime internetist ühe sellise parkla olümpiastaadioni läheduses ning võtsimegi suuna sinna.
Kui me parkimismaja ette jõudsime, lookles seal üsna pikk järjekord. Aga kuna me muid kohti polnud ette vaadanud, võtsime järjekorda ning jäime ootama. Ootasime ja ootasime. Kokku lõpuks üle poole tunni. Ainult selleks, et parklasse sisse pääseda. Tuli välja, et muidu üsna korraliku suurusega parklas on pargi+reisi autodele eraldatud ainult pisike osa ning sel päeval ja kellaajal sai sinna sisse ainult siis, kui keegi sellest osast parasjagu välja sõitis. Nii me siis ootasime ja arutlesime. Tavaliselt asuvad suurlinnades sellised pargi+reisi parklad linnast väljas ja on hiigelsuured, et ikka võimalikult paljud turistid oma autod kesklinnast välja saaksid jätta. Siin kogesime meie seekord hoopis vastupidist varianti. Parkla oli suhteliselt linna sees ning väga limiteeritud kohtade arvuga. Õnneks oli see parkimisvariant vähemasti odav- 24 h parkimist maksis 1 euro ning kahele inimesele edasi-tagasi ühistranspordi pileti eest tuli välja anda 5 euri. Ainuke aga selle ühistranspordi pileti juures oli see, et sellega saab ainult kaks otsa sõita- linna keskmesse ja tagasi. Kui oleks tahtnud linnas rohkem ringi liikuda ja ümberistumisi teha, oleks trammipileti eest pidanud tunduvalt rohkem maksma.
Aga parklasse me lõpuks siiski pääsesime ja linna keskmesse jõudsime samuti. Kui Keukenhof'is oli hommikul natuke jahe ja pilvine, siis Amsterdamis saime seevastu superilusa ja väga sooja ilma.
Kõik pargid ja kohvikute väliterrassid olid pilgeni inimesi täis. See on vist kõige ehtsam märk sellest, et soojad kevadilmad on lõpuks kohale jõudnud. Koos turistide hordidega. Ma pole tükk aega suurlinnas vist viibinud, sest pärast 20 minutit kesklinna melus, otsisin ma vaikselt juba kõrvaltänavaid, kus oleks veidi vähem liiklust ja veidi vähem müra ja veidi vähem inimesi. Oeh, ma olen vist nii ära harjunud oma külakesega. Hmm....hirmus :)
Kuna meil ei olnud väga palju aega ja jalad olid ka juba natuke väsinud, otsustasime teha kõigepealt ühe paadisõidu kanalitel. Meie valisime hinna järgi kõige tavalisema tunni-ajase sõidu. Ei osanud millegi muu järgi neid eristada. Sõidu käigus tehti lihtsalt kesklinna osale ring peale aga sealt nägi hästi Amsterdami ilusa arhitektuuriga maju ja sildu ja kanaleid ja õnneks sattusime humoorika paadikapteni laevale. Tema kommentaarid olid päevast-päeva korduvate laevareiside jooksul juba päris vaimukateks lihvitud.
Pärast laevareisi tegime sildadel pilte ja siis leidsime ühe kanali äärest sellise paadireisi, kus pisikese paadiga, mis mahutab umbes kümme inimest, tehakse ilmselt sarnane ring, ainult et paadi keskele on kaetud laud kokteilide ja apéro'ga. Tead, kui mõnusalt ahvatlev see pärastlõunases päikesepaistes tundus!? :) Panime selle igatahes juba oma järgmise korra plaani kirja. (ps: see plaan on juba üpris pikk kusjuures- Van Gogh'i ja Rembranti muuseum, Anne Franki maja ja I AMsterdam silt). Ilmselgelt tuleb tagasi minna :)
Seekord me jalutasime natuke kesklinnas ja astusime paari poodi sisse, piilusime Punaste laternate tänavale, kirjutasime postkaarte, nautisime ilusat ilma ja lihtsalt tavapärasest erinevat nädalavahetust. On ikka õnn küll, kui saab nii teisi riike ja linnu avastamas käia....
Mõned pildid linnast ja homme kirjutan viimase reisipostituse tuulikutest.
bisous
Kõik pargid ja kohvikute väliterrassid olid pilgeni inimesi täis. See on vist kõige ehtsam märk sellest, et soojad kevadilmad on lõpuks kohale jõudnud. Koos turistide hordidega. Ma pole tükk aega suurlinnas vist viibinud, sest pärast 20 minutit kesklinna melus, otsisin ma vaikselt juba kõrvaltänavaid, kus oleks veidi vähem liiklust ja veidi vähem müra ja veidi vähem inimesi. Oeh, ma olen vist nii ära harjunud oma külakesega. Hmm....hirmus :)
Kuna meil ei olnud väga palju aega ja jalad olid ka juba natuke väsinud, otsustasime teha kõigepealt ühe paadisõidu kanalitel. Meie valisime hinna järgi kõige tavalisema tunni-ajase sõidu. Ei osanud millegi muu järgi neid eristada. Sõidu käigus tehti lihtsalt kesklinna osale ring peale aga sealt nägi hästi Amsterdami ilusa arhitektuuriga maju ja sildu ja kanaleid ja õnneks sattusime humoorika paadikapteni laevale. Tema kommentaarid olid päevast-päeva korduvate laevareiside jooksul juba päris vaimukateks lihvitud.
Pärast laevareisi tegime sildadel pilte ja siis leidsime ühe kanali äärest sellise paadireisi, kus pisikese paadiga, mis mahutab umbes kümme inimest, tehakse ilmselt sarnane ring, ainult et paadi keskele on kaetud laud kokteilide ja apéro'ga. Tead, kui mõnusalt ahvatlev see pärastlõunases päikesepaistes tundus!? :) Panime selle igatahes juba oma järgmise korra plaani kirja. (ps: see plaan on juba üpris pikk kusjuures- Van Gogh'i ja Rembranti muuseum, Anne Franki maja ja I AMsterdam silt). Ilmselgelt tuleb tagasi minna :)
Seekord me jalutasime natuke kesklinnas ja astusime paari poodi sisse, piilusime Punaste laternate tänavale, kirjutasime postkaarte, nautisime ilusat ilma ja lihtsalt tavapärasest erinevat nädalavahetust. On ikka õnn küll, kui saab nii teisi riike ja linnu avastamas käia....
Mõned pildid linnast ja homme kirjutan viimase reisipostituse tuulikutest.
bisous
Ah, jalgratastest tahtsin ka kirjutada. C arvates on neid Kopenhagenis veelgi rohkem aga ma pole seal käinud ja mu meelest oli Amsterdamis neid ka ikka uskumatult palju. See meie paadikapten teadis rääkida, et ametliku jalgrattastatistika järgi pidi iga kohaliku kohta olema linnas üks ja pool ratast... Elanikke on seal veidi üle miljoni, et siis tead arvutada...
Mis mind aga kõige rohkem hämmastas, oli see muretu kergus, millega kohalikud sealses minu meelest üpris tihedas (ratta)liikluses väntasid... Lapsed ja noored, samal ajal sõnumeid trükkides, vanemad härrad ülikondades ja vanaemad pikkade seelikusabade välkudes... Ja mitte kordagi ei näinud ma kedagi kiivrit kandmas. Hämmastav.
Ühel neiul oli toredalt mündikarva ratas, mis kohe kaugelt mu pilgu köitis. Neiu sõitis sellises mõnusas kulgemise-tempos, meekarva juuksed tuules lehvimas, jakihõlmad valla, üks naerusuine laps tagumisel istmel ja pisike koerake ees korvis kaasas. Tal oli veel tulbikimp ka ühes käes ja mees sõitis rattaga kõrval... See nägi välja kui mõni filmikaader ent oli ometigi lihtsalt kellegi argipäev....
Kellegi argipäev, mille tunnistajaks ma juhtusin olema ja mis mulle nii kordumatu mälupildi jättis, et kirjutan sellest nüüd siingi... Reisida on tore :)
No comments:
Post a Comment