Esimesel päeval jäid meile teeäärde hüatsindipõllud. Pidasime muidugi auto teeääres kinni ja tegime pilti. Nagu korralikud turistid :) Aga tead, kui hästi seal teeääres lõhnas? Põllutäis hüatsinte, võid vaid ette kujutada. Ilm ei olnud eriti ilus ega pildisõbralik aga mu nina see ei seganud ja mälestustes ka ilmselt ei jää kummitama.
Meie reisi esimene peatuspaik oli tegelikult Rotterdami lähedal asuv pisike imearmas linnake nimega Kinderdijk ja sealsed 19 tuulikut. Kogu Hollandi peale on just seal neid kõige rohkem üheskoos ja seetõttu on see kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Holland ja tuulikud on teada-tuntud sukk ja saabas, ehk siis see site on tegelikult riigi üks populaarseimaid turistiatraktsioone... Aga tuulikud ei seisa sugugi tühjana, neis nimelt elatakse sees. Meiegi nägime, kuidas ühe ees kuivasid nööril rida valgeid aluspükse ja kuidas üks naine oma tuuliku esises aiakeses rahulikult peenraid rohis. Iseenesest on ju väga äge elukoht aga privaatsuse olemasolu... ei tea, kas seal seda üldse on.
Ja lisaks on tuulikud siiani töökorras. Enamuse piirkonna veest pumpavad küll ära kaks suurt moodsama ajastu pumpa, aga tuulikud siiski keerlevad. viuhh ja viuhh ja viuhh
Tuuliku ees, päris lähedal, oli sel ajal üpris kummaline seista. Labad on tunduvalt suuremad kui kaugelt vaadates ette kujutasin ja teevad keereldes ikka mingil määral müra ka. Kahju, et töötava tuuliku sisse ei pääsenud (see oli tegelikult vist sealse muuseumipidaja elumaja vms, sest tuulikut ümbritsevas aias oli ühel pool turistidele avatud infomajakene aga teisel pool seisid jällegi tööriistad ja traktor ja koerakuut). Ma üritasin koguaeg ette kujutada, mis tunne oleks, kui need labad pidevalt näiteks köögiakna eest läbi käivad. Ilmselt harjuks pikapeale ära aga võib-olla ajaks hoopis koguaeg närvi. Ei tea. Tuulikutel on sellepärast ka kaks ust- kui ühel pool labad parasjagu keerlevad, siis teiselt poolt pääseb ikka välja.
Holland ja tuulikud on teada-tuntud sukk ja saabas, ehk siis see site on tegelikult riigi üks populaarseimaid turistiatraktsioone... Aga tuulikud ei seisa sugugi tühjana, neis nimelt elatakse sees. Meiegi nägime, kuidas ühe ees kuivasid nööril rida valgeid aluspükse ja kuidas üks naine oma tuuliku esises aiakeses rahulikult peenraid rohis. Iseenesest on ju väga äge elukoht aga privaatsuse olemasolu... ei tea, kas seal seda üldse on.
Ja lisaks on tuulikud siiani töökorras. Enamuse piirkonna veest pumpavad küll ära kaks suurt moodsama ajastu pumpa, aga tuulikud siiski keerlevad. viuhh ja viuhh ja viuhh
Tuuliku ees, päris lähedal, oli sel ajal üpris kummaline seista. Labad on tunduvalt suuremad kui kaugelt vaadates ette kujutasin ja teevad keereldes ikka mingil määral müra ka. Kahju, et töötava tuuliku sisse ei pääsenud (see oli tegelikult vist sealse muuseumipidaja elumaja vms, sest tuulikut ümbritsevas aias oli ühel pool turistidele avatud infomajakene aga teisel pool seisid jällegi tööriistad ja traktor ja koerakuut). Ma üritasin koguaeg ette kujutada, mis tunne oleks, kui need labad pidevalt näiteks köögiakna eest läbi käivad. Ilmselt harjuks pikapeale ära aga võib-olla ajaks hoopis koguaeg närvi. Ei tea. Tuulikutel on sellepärast ka kaks ust- kui ühel pool labad parasjagu keerlevad, siis teiselt poolt pääseb ikka välja.
Tuulikud on pärit 18ndast sajandist ja töötavad siis mitte jahu jahvatamiseks vaid hoopis maa kuivendamise eemärgil.
Lisaks eriti hallile ja pilves ilmale, oli seal parasjagu ka väga korralikult tuuline, nii et enamike piltide peale jäi minust vaid mingi kummaline tuulest-viidud hetk :)
Sellega meie puhkusepildid ka lõpevad. Järgmisest nädalast olen tagasi tööl ja kavatsen nüüd oma viimast vaba reedet minna linna peale nautima. Kaunist nädalavahetust kõigile!
gros bisous
No comments:
Post a Comment