Me oleme mõlemad suured loomasõbrad ja möödunud pühapäeva veetsime loomapargis igasuguste karvaste ja sulelistega tõtt vaadates.
Sainte-Croix park asub meist u 120 km kaugusel ja meil tuleb sinna jõudmiseks vahepeal ka maakonda vahetada. Prantsusmaa mõistes asub park küll siinsamas aga meid hämmastas, kui erinev oli seal loodus sellest, mis meid kodus ümbritseb. Pärast poolt tundi teel olemist ümbritses meid juba hoopis teistsugune maastik. Vosges mäestik lõpebki tegelikult meie linnaga ära (või siis saab meie linnast alguse, sõltub sellest, kust poolt tuled) ja meist siis ida ja põhja poole jäävad vaid lõputud tasased põlluväljad. Ja teeäärsed järved. Meil siin kodumaakonnas pole järvi ei tee ääres ega metsa sees. Ühesõnaga mulle meenutas seal väga Eestimaa loodust. Metsaalused valendasid ülastest ja kraaviservadel õitsesid nurmenukud. Ja mets oli selline nagu Raplamaal.
Sainte-Croix park asub meist u 120 km kaugusel ja meil tuleb sinna jõudmiseks vahepeal ka maakonda vahetada. Prantsusmaa mõistes asub park küll siinsamas aga meid hämmastas, kui erinev oli seal loodus sellest, mis meid kodus ümbritseb. Pärast poolt tundi teel olemist ümbritses meid juba hoopis teistsugune maastik. Vosges mäestik lõpebki tegelikult meie linnaga ära (või siis saab meie linnast alguse, sõltub sellest, kust poolt tuled) ja meist siis ida ja põhja poole jäävad vaid lõputud tasased põlluväljad. Ja teeäärsed järved. Meil siin kodumaakonnas pole järvi ei tee ääres ega metsa sees. Ühesõnaga mulle meenutas seal väga Eestimaa loodust. Metsaalused valendasid ülastest ja kraaviservadel õitsesid nurmenukud. Ja mets oli selline nagu Raplamaal.
Park ise on väga väga suur. Igale loomagrupile on korralikult hektareid eraldatud, kus nad saavad siis tavapärase loomaaiaga võrreldes tunduvalt looduslähedasemalt elada. Karudel näiteks on ruumi tiigis ujuda, kivihunniku otsas turnida, metsas jalutada ja niidul pikutada. Sama lugu on huntide ja metskitseda ja põhjapõtrade ja paljude teistega. Igaühele oma pisike looduskeskkond.
Loomadest niipalju, et ühe põlise eestlase jaoks leidus terves loomaaias vist vaid kaks-kolm looma, keda polnud varem oma silmaga kuskil näinud. Kuna siinsetes metsades ei ela ei karusid ega hunte ega põtru, rääkimata ilvestest, siis on seal loomapargis ka meie jaoks sellised väga klassikalised loomad esindatud. Ei mingeid kaelkirjakuid ega kängurusid.
See põline eestlane ei olnud varem näinud polaarhunti (perekond alumisel pildil) ega polaarrebast (ülemisel pildil) ning ahmi. See viimane pidi ema sõnutsi olema esindatud ka Tallinna loomaaias aga ma teda sealt küll ei mäleta. Tean teda vaid ristsõnadest, seal alati küsitakse kolme tähega looma.
Näed, see on ahm. Kui mõni veel peale minu pole näinud. Neil on neid seal kaks tükki, saabusid alles paar kuud tagasi. Ma kujutasin teda ette tunduvalt suuremana aga tegelikult oli selline ainult pisut suurem kui rebane. Üks oli hästi aktiivne- turnis mööda puid ja kaevas auke ja pidevalt askeldas. Teine magas. Koguaeg.
Loomadele on seal tõepoolest loodud paremad elamistingimused kui tegelikult nii paljudes loomaaedades. Näiteks metskitsede päralt oli kogu see ala ülemisel pildil ja tegelikult veelgi rohkemgi (kokku ligi 54 hektarit). Metsatukk ja teine pool järve lihtsalt ei mahtunud kaamera ette :)
Nendes majakestes, mis pildilt paistavad, saab ööbida. Terveks selleks aastaks on kõik küll juba ammu välja müüdud (tahtsin C-le jõuludeks kinkida seda elamust, aga ma jäin juba siis lootusetult hiljaks). Aga jah, pargis saab nii ööbida, et näiteks sinu majakese seinasuurusest aknast vaatab sisse vabalt ringi liikuv hundikari. Või karumõmmi pere. Majakeste sissepääs ei ole loomadele ligipääsetav, nii et koju tagasi peaks ikka eluga saama.
Mu kõige suuremad lemmikud- punased pandakarud. Nad on lihtsalt nii nummid :)
Tegusat nädalat kõigile!
gros bisous
No comments:
Post a Comment