Normandie ja Le Tréport

Eile, kui me töökaaslastega nädalavahetuse muljeid jagasime, tegid mitu töökaaslast mu loo peale alguses eriti suured silmad. Et nagu mismõttes? Te käisite nädalavahetusel Normandie maakonnas, C tädi 60ndal juubelil? Need suured silmad ei käinud muidugist mõista ei tädi vanuse ega sünnipäevapeo kohta. Hoopiski meie sihtkoht oli nii mõnegi mu kolleegi jaoks hirmkaugel.

Eestis on üks tore pisike disainifirma nimega Bold Tuesday, mis teeb hästi vahvaid maakaarte. Selliseid, kus saad näiteks kõik külastatud riigid ära värvida või musta kleepsu alt paljastada unistuste reisisihid. Ma tahaks sellist kaarti saada, aga minu oma võiks hõlmata vaid Prantsusmaad. Terve maailm jääb mu jaoks praegu liiga suureks, sest kõik meie maailmavallutamise plaanid lõpevad tavaliselt puhkusega Eestis :)
Küll aga oleme me minu siin elatud kolme aasta jooksul sõitnud päris palju ringi Prantsusmaal ja nii vahva oleks kõik need toredad kohad ühe ägeda kaardi peale märkida. Möödunud nädalavahetus lisas mu Prantsusmaa vallutus kaardile järjekordse täiesti uue maakonna- Normandie.

Näed, meie elame Vosges maakonnas, kuskil seal ida Prantsusmaal, üsna Saksamaa ja Šveitsi piiri ääres. C tädi aga elab üleval, põhja Prantsusmaal, peaaegu mere ääres, Le Tréport'i külje all. Meile räägiti, et sealt pidavat väga hea ilmaga ülemere naabrite kuningannat ja tema koeri nägema. Me ei näinud kumbagi, nii et ei oska seda lookest ei kinnitada ega ümber lükata. Üle mere Inglismaani peaks sealt olema u 100 kilomeetrit, natuke veelgi põhja pool Calais on kahe riigi vahe ainult ~30 km.
Meie kodu ja C tädi kodu vahe on aga u 550 kilomeetrit ja nii me läbisimegi kolme päevaga u 1300 kilomeetrit. 

Reedel lõpetasime mõlemad töö kella 12 ajal. Sõime kodus lõunat, pakkisime asjad turbokiirusel kokku ning asusime teele. Kohale jõudsime ilusti õhtusöögi ajaks, pärast mida vajusime kohe voodisse ja uinusime vist sekunditega. Laupäeval ärkasime aga mõnusalt puhanuna ja valmis nädalavahetuse seiklusteks. 

Kuna pidu toimus alles õhtul ning mina olin sealkandis esimest korda (see on alati nii hea ettekääne :) siis jätsime kõik ettevalmistused lahkelt teistele (õnneks oli neid teisi seal väga palju) ning sõitsime mere äärde, et killukest Normandie't avastada. (Kunagi läheme sinna kindlasti tagasi, sest nimekiri nendest-kohtadest-mida-peab-ilmtingimata-nägema-aga-kuhu-meil-pole-ühe-päevaga-aega-minna venis üüratult pikaks)

C sugulastest ega peost ma siinkohal pikalt kirjutama ei hakka. Juubelipidu oli nagu pidu ikka. Söödi palju ja väga hästi. Mängiti mõned seltskondlikud mängud ja tantsiti mõned tantsud. Enamasti räägiti pika laua taga juttu, söödi ja joodi, nalja sai ka. Sünnipäevalapsele kingiti terve pere poolt terrassilaua ja -toolide komplekt. Kõigil oli tore. Peopiltide asemel näitan teile aga hoopis Le Tréport'i linna, kus me oma laupäevase päeva veetsime.

Normandie maakond on teada tuntud selle poolest, et seal on pidevalt halb ilm. Mitte küll nii hull kui kõrval asuvas Bretagne maakonnas aga ikkagi. Suvel on keskmiselt 17 kraadi sooja ja sajab. Põhimõtteliselt on seal selline mereäärne tuuline kliima nagu Põhja-Eestiski. 

Normandie ja Bretagne on mõlemad suht tasased, ilma suuremate mägedeta. Kõikidel aasadel ja niitudel kohtab musta-valgeid lehmakarju, sest nendest kahest maakonnast tuleb pea kogu Prantsusmaa piima- ja muude piimatoodete toodang. Piim, määrdejuust, või, creme fraîche ja vahukoor mis mul parasjagu külmkapis on, on emmast-kummast maakonnast pärit. Teisiti siin vist ei saagi. 

Lisaks lehmadele kasvatakse seal veel ka lina. Vist lausa 95 protsenti euroopa toodangust pärineb sealsetelt põldudelt. Püütakse palju kala ning kõikvõimalikke muid mereelukaid, mida turul elusalt müüakse. Käisime ja ise nägime kuidas krabid ja homaarid leti peal oma tundlaid liigutasid. I like to move it, move it...

 Kui sa sinna kanti satud, pead vähemalt korra kindlasti ka värskeid merekarpe sööma, need on lihtsalt ülihead. Ning kõrvale rüüpama maailma parimat Normandie siidrit (see on täpselt sama hea ja kuulus kui Bretagne siider :) 

Mereäärsete linnakeste majad on ehitatud punastest tellistest, meenutades mulle kangesti Lõuna-Inglismaad ning mõnda Londoni osa. Täpselt selline tunne tekkis vahepeal, nagu oleks Londonisse sattunud. Ilmselgelt on sealne arhitektuur ülemere naabritelt mõjutusi saanud. Või siis vastupidi. Normandie vanade talumajade katused on aga sellised nagu Hiiumaal, pilliroost. Mööda külavahe teid sõites tekkis väga kodune tunne. Normandie on ilus ja avastamist on seal palju. 

Le Tréport on kuulus oma kõrge (80 m) valgest kriidist pankranniku poolest, kuhu me laupäeva hommikul kõigepealt suundusimegi. 

ps: Kui sa seda ülemist kaarti veel korra vaatad ja leiad sealt üles sellise linna nimega Nantes, siis sinna läheme me juuli lõpus suvepuhkusele. Seekord pakub öömaja C õde, kes omale sinna maja ostis ning kuhu me pole veel külla jõudnud. Sellest tõotab tulla samuti üks korralikult pikk autosõit aga õnneks on meil siis puhkus ning aega maa ja ilm :)

bisous