Kolmapäevane jutt

Blogis oli vahepeal puhkepaus, sest mul oli natuke palju tegemisi, telekast näidati pea iga päev jalgpalli ja õues oli ilus ilm. Neid viimast kahte võib vist tegelikult peasüüdlasteks nimetada :) 

Me pole kumbki suured jalgpalli (ega teleka vaatamise) fännid aga lõpuks vaatasime vist alates veerandfinaalidest kõiki mänge. Rahvuslik jalgpallivaimustus ründas lihtsalt aknast ja uksest ja loogiline oli kergelt vooluga kaasa minna. Mida lähemale finaal jõudis, seda rohkem ilmus siin linnapilti akendel ning autodel lehvivaid lippe. Lõunapausil mainis keegi iga päev vähemalt korra teemat ja siis tavaliselt enam muust ei räägitudki. M&M kommid vahetasid värvi ja neid leidus ainult sini-valge-punases kombinatsioonis. Mõned pagariärid läksid kaunistamistega nii hoogu, et croissante'i leidmine võttis tükk aega aega. Üks me sõber läks pühapäeva hommikul kell 7 pagariärisse baguette'i ostma ja võitis seal selle 85 sendise ostuga jalgpalli. 
Kuni finaalini toetasime kumbki alati erinevat riiki. Põhiliselt ainult sellepärast, et mitte kaasa elada ühele ja samale tiimile. Finaalis kurvastasime aga üheskoos. Õnneks on nüüd mängud läbi saanud, sest muidu oleks meist veel äkki fännid saanud. Meie telekas on kinni ja M&M kommid on tavapäraselt vikerkaarevärvilised. 

Suve algus ei olnud siin just paljutõotav ja kui siis eelmisel nädalal lõpuks püsivalt 30 kraadi sooja oli, ei saanud ma muidu, kui lihtsalt pidin kõik vabad hetked õues veetma. C arvates on täiesti okei keset päeva aknaluugid kinni tõmmata ja kaks tundi lihtsalt magada. Sest õues on liiga palav ja päike kõrvetab ja ikka on liiga palav ja muud midagi ei jaksa nagunii teha. Mu meelest on aga absoluutselt ilmvõimatu toas istuda, veel hullem- magada- kui õues on nii võrratult ilus ilm. Midagi väga teha ei jaksa jah, aga seda pole vaja talle tunnistada. Kui ma pean ilusa ilmaga toas olema siis hakkavad mind kummitama sellised mõtted, et aga mis siis, kui homme sajab? Mis siis, kui homme pole enam soe? Mis siis, kui ma ei jõuagi seda ilusat ilma maksimaalselt ära kasutada? Ei lähe randa, ei niida muru, ei sõida rattaga, ei küpseta grilli peal vahukomme, ei korja aiast vaarikaid... 

Tuleb veel mõnel tuttav ette? 

C arvates tuleneb see mu põhjamaisest päritolust ja ta nimetab seda päikesedefitsiidi sündroomiks. Kõik ilusa ilmaga päevad oleks ma võimalusel hommikust õhtuni õues, ja ise samal ajal natuke ka muretseks, et äkki homme sajab... crazy

Eks tal on vist mõnes mõttes täitsa õigus. Lapsepõlve suved olid mu mäletamist mööda veel ilusate ilmadega (nii nagu lapsepõlves oli igal talvel vähemalt põlvini lumi ja jõulud olid ka alati valged) aga mingist ajahetkest mäletan ma küll seda, et kui kolme suvekuu sisse mahtus kaks päeva päikest, oli juba hästi. Jaanipäeva ei maksa üldse mainidagi. Kui kilejopet ja kummikuid ei olnud, oli pidu rikutud. Sääsetõrje oli sinna juurde ka muidugi must-have. Nii ongi suurema osa mu elust suvi tähendanud kolme kuud kehva suusailma. Pole siis vaja väga imestada ja suud maigutada, kui ma ilusa suveilmaga ei taha teps mitte pimedas toas magada...

Siin "lõunamaal" on ju hoopis vastupidi- keskpäevase kõrvetava päikese eest (see on siin umbes alates lõunasöögist kuni nelja-viieni pärastlõunal) on ainuke mõistlik tegevus soovitatavalt siseruumides siesta pidamine... Sest midagi muud ei jaksa nagunii teha. Ja pole mingit muret- homme tuleb päike jälle välja ja ilmselt on veelgi soojem... Ma pole selle mentaliteediga veel päriselt vist ära harjunud aga eks ma tasapisi harjutan. :) 

Näiteks homme ja ülehomme.

Täna oli meil käesoleva nädala viimane tööpäev, :) sest homme on Prantsuse vabariigi aastapäev, Quatorze juillet, nagu siin on kombeks öelda. Pariisis, Champs-Elysées'l, korraldatakse homme sel puhul traditsiooniline paraad, mille säravaimad staarid on lendurid, kes teevad väga ägedaid trikke. Kui sul on võimalus neid erijõudude lennushow'sid kunagi vaadata, siis väga soovitan. 

Õhtul lastakse pea igas teises linnas ja külakeses taevasse mitme kuu palga väärtuses ilutulestikke. Mäletan, et üks aasta sõitsime me Pariisist koju sel ööl ja pea terve tee koju -nii u 400 km- saatsid meid kiirtee äärde jäävate linnade kauged ilutulestiku sähvatused. Väga pidulik kojusõit oli. Ühel teisel aastal olime me sellel ööl aga C vanavanemate juures ning vaatasime ilutulestikku, mis lasti õhku Loire jõe kohal. Kuna ilutulestik on siin aastapäeva tähistamiseks ilmtingimata vajalik ning eks igal linnakesel on (sala)soov naaberlinnakese tulevärk üle trumbata, siis võid ette kujutada, et need showd on enamasti üsna uhked. Sel korral seal Loire'i jõe kaldal tekkis mul kange tahtmine ümbritsevatele inimestele pidevalt head uut aastat soovida :) Sellel aastal ei teagi, kas läheme kuhugi midagi vaatama. Eks homme selgub. 

Järgmine nädal on pikk töönädal ning reedel saabub kauaoodatud suvepuhkus. Juhuuu :) Kaamera aku on vaja laadima panna ja mälukaart tühjaks teha. Ära unusta, eks. Eelmisel nädalavahetusel leidsime raamatupoest seekordse puhkuse piirkonna teejuhi raamatu ja oleme seda nüüd nädal aega igal õhtul uurinud. Jõudsime niikaugele, et kui meil algselt oli plaan ära sõita esmaspäeval siis praegu tundub, et pakiks asjad kokku ja läheks kohe homme. Ühesõnaga, me leidsime sealt raamatust nii palju põnevaid kohti, mida kindlasti tahaks külastada, et sellest ähvardab tulla taaskord selline reis nagu kaks aastat tagasi Lõuna-Prantsusmaal. Kümne päevaga sõitsime seal vaatamisväärsuste vahel maha 3000 kilomeetrit. Ahhh, see oli nii superäge reis :) Tahan sinna tagasi!... down memory lane... 

Kirjutan meie seekordsest puhkuse planeerimisest natuke pikemalt ka ühes järgmises postituses. 

Siis oli mul veel plaan kirjutada sellest, et ma sain vahepeal aasta vanemaks. Aga ma pean enne natuke oma mõtteid koondama. Ikkagi viimane kahekümnendate aastaring :)

Ja sellest kavatsen ka kirjutada, kuidas ma omale esimest korda elus teksapükse õmblen. Võiks ju arvata, et selles pole midagi erilist aga kuna see on mu esimene, siis tekib ikka igasuguseid mõtteid, mida tahaks jagada.

Aga seda siis juba järgmisel korral. 

bonne nuit (head ööd) et gros bisous