Kui ühe laupäevase päevaga valmis keeta 33 kg maasikamoosi, kas seda võib siis Suureks moositeoks nimetada? Mis sa arvad?
Meie traditsioonilise igaaastase moosikeetmise kogused lähevad aasta-aastalt ikka suuremaks ja kui ma mõtlen selle suhkrukoguse peale, mille me laupäeval ära kasutasime... khmmm, ütleme nii, et diabeedile võib vist varsti tere öelda! Ei, tegelikult ei ole üldse nii hull lugu. Kõik need 68 moosipurki ei olnud meile kahele.
Alsace'i piirkonnas, kus meil elab kolm sõpra, on maasikakorjamise hooaeg juba paar nädalat avatud olnud. Erinevalt meie aiaruudust, kus maasikad on alles rohelised ega näita mitte mingitki märki sellest, et keegi neid kunagi süüa saaks. See "suvi" on meil täiesti kohutavate ilmadega alanud, ilmselt seetõttu maasikad pirtsutavadki, aga see selleks. Ilmast ma kurdan hiljem.
Reede õhtul pärast tööd pakkisime tühjad purgid ja ühe kümneliitrise poti autosse ja suundusime Alsace'i, otse maasikapõllule. Et laupäevaks ennustati lakkamatut vihma, tuult ja tormi, ja kuna reede oli superilus ja orkaani eelselt lämmatavalt palav, siis ei hakanud riskima ja korjasime kohe reede õhtul marjad ära. Viie peale 18 kilo maasikaid. Rabarberivarred varusime juba eelnevalt ja kirsside ostmise jätsime laupäevaks. Turule saab ju ikka minna, isegi kui vihma sajab.
Laupäeva hommik algas õnneks ilusti- ei tuult, tormi ega vihma. Lucky us Rajasime oma väliköögi terrassile päikesevarju alla ning hakkasime marju puhastama ja tükeldama. Umbes kella üheteistkümne ajal panime esimese potitäie marju tulele ja umbes tunni aja pärast olid esimesed moosipurgid kinni keeratud.
Esimese potitäie ümber on alati kõik väga elevil ja vaimustust täis- vaadake, mina ise keetsin. nii hea moos tuli. olen tubli. ja loomulikult teeme veel. :) Selgituseks olgu lisatud, et see on meie sõpradel alles teine kord elus ise (või noh meie abiga) moosi keeta, nii et need on pigem sõprade emotsioonid. Meie kaks tunneme ennast nende kõrval juba vanade kaladena :)
Umbes sellel ajal kui esimesed purgid said kaaned peale, hakkas ka esimest korda natuke vihma tibutama. Et meie päikesevari täitis suurepäraselt ka vihmavarju ülesandeid, siis ei lasknud me end sellest sugugi heidutada ja kolisime ainult marjade puhastamise ja tükeldamise osakonna siseruumidesse.
Päeva jooksul tegime kokku neli korda kümneliitrise potiga moosi. Kaks korda harilikku maasikamoosi, ühe korra maasikad kirssidega ja ühe korra maasikad rabarberiga. See viimane on muide mu lemmik variant.
Purkide pesuga sai nõudepesumasin suurepäraselt hakkama, thank god for that, me oleks muidu vist siiamaani neid 68 tavapurki + 70 minipurki pesnud. Maasikate, kirsside ja rabarberi puhastamisest ja tükeldamisest sai poiste töö ning C oli vastutav purkide, kausside, marjade ja suhkrumägede mõõtmise ja kaalumise eest. Ja nii terve päev. Tükelda-kaalu-lisa suhkrut-keeda-tõsta purki-kaaneta-pese pott puhtaks. Alusta algusest.
Vahepeal sõime lõunat ja käisime kirsse ostmas aga suurema osa sellest päevast veetsin ma moosi segades ja seda purkidesse tõstes. See oli siis minu ülesanne.
Moositegemise lõpetasime hilisõhtul umbes kella 11 ajal, õues, korralikus vihmasajus, pimedas, aialaterna valgel. Viimase potitäie ümber ei olnud enam palju nägusid järgi jäänud, ja needki, kes vapralt vastu pidasid, olid pigem väsinud kui elevil näoga.
Aga järgmine hommik oli hea moosisaia süüa ja moosipurke jagada- sulle, mulle, sulle, mulle. Kõige parem sai mu meelest jälle maasika-rabarberi moos. See on selline kergelt hapuka maitsenüansiga, mis mulle väga meeldib. Tavaline maasikamoos on mu jaoks enamasti liiga magus, eriti hommikusöögiks süües. Näed, pika moositegemise jutu lõpuks tuleb välja, et tegelikult ma väga maasikamoosi ei armastagi :) Aga sõpradega koos on keeta tore.
ps: 70 minipurki (ühte purki mahub 4 cl) maasikamoosi, mis ma eelnevalt mainisin, on ettevalmistus meie sõprade järgmisel aastal aset leidvateks pulmadeks. Prantsusmaal on pulmakomme lauale iga külalise kohale jätta pisikene kotikene drazeesid. Tavaliselt on need ilusti toon-toonis pulma üldise värvigammaga jne. Meie sõpradel tuli aga mõte kommide asemel igale külalisele hoopis imepisike purgike isetehtud maasikamoosi kinkida. Armas idee, onju. Ma ei jõua nende pulmi ära oodata, seal on kindlasti veel taolisi ägedaid üllatusi.
ps 2: Ilma üle tahtsin ka kurta. Nii halb on lihtsalt, et peab kurtma. Aga jätan selle jutu teiseks korraks.
bisous
Meie traditsioonilise igaaastase moosikeetmise kogused lähevad aasta-aastalt ikka suuremaks ja kui ma mõtlen selle suhkrukoguse peale, mille me laupäeval ära kasutasime... khmmm, ütleme nii, et diabeedile võib vist varsti tere öelda! Ei, tegelikult ei ole üldse nii hull lugu. Kõik need 68 moosipurki ei olnud meile kahele.
Alsace'i piirkonnas, kus meil elab kolm sõpra, on maasikakorjamise hooaeg juba paar nädalat avatud olnud. Erinevalt meie aiaruudust, kus maasikad on alles rohelised ega näita mitte mingitki märki sellest, et keegi neid kunagi süüa saaks. See "suvi" on meil täiesti kohutavate ilmadega alanud, ilmselt seetõttu maasikad pirtsutavadki, aga see selleks. Ilmast ma kurdan hiljem.
Reede õhtul pärast tööd pakkisime tühjad purgid ja ühe kümneliitrise poti autosse ja suundusime Alsace'i, otse maasikapõllule. Et laupäevaks ennustati lakkamatut vihma, tuult ja tormi, ja kuna reede oli superilus ja orkaani eelselt lämmatavalt palav, siis ei hakanud riskima ja korjasime kohe reede õhtul marjad ära. Viie peale 18 kilo maasikaid. Rabarberivarred varusime juba eelnevalt ja kirsside ostmise jätsime laupäevaks. Turule saab ju ikka minna, isegi kui vihma sajab.
Laupäeva hommik algas õnneks ilusti- ei tuult, tormi ega vihma. Lucky us Rajasime oma väliköögi terrassile päikesevarju alla ning hakkasime marju puhastama ja tükeldama. Umbes kella üheteistkümne ajal panime esimese potitäie marju tulele ja umbes tunni aja pärast olid esimesed moosipurgid kinni keeratud.
Esimese potitäie ümber on alati kõik väga elevil ja vaimustust täis- vaadake, mina ise keetsin. nii hea moos tuli. olen tubli. ja loomulikult teeme veel. :) Selgituseks olgu lisatud, et see on meie sõpradel alles teine kord elus ise (või noh meie abiga) moosi keeta, nii et need on pigem sõprade emotsioonid. Meie kaks tunneme ennast nende kõrval juba vanade kaladena :)
Umbes sellel ajal kui esimesed purgid said kaaned peale, hakkas ka esimest korda natuke vihma tibutama. Et meie päikesevari täitis suurepäraselt ka vihmavarju ülesandeid, siis ei lasknud me end sellest sugugi heidutada ja kolisime ainult marjade puhastamise ja tükeldamise osakonna siseruumidesse.
Päeva jooksul tegime kokku neli korda kümneliitrise potiga moosi. Kaks korda harilikku maasikamoosi, ühe korra maasikad kirssidega ja ühe korra maasikad rabarberiga. See viimane on muide mu lemmik variant.
Purkide pesuga sai nõudepesumasin suurepäraselt hakkama, thank god for that, me oleks muidu vist siiamaani neid 68 tavapurki + 70 minipurki pesnud. Maasikate, kirsside ja rabarberi puhastamisest ja tükeldamisest sai poiste töö ning C oli vastutav purkide, kausside, marjade ja suhkrumägede mõõtmise ja kaalumise eest. Ja nii terve päev. Tükelda-kaalu-lisa suhkrut-keeda-tõsta purki-kaaneta-pese pott puhtaks. Alusta algusest.
Vahepeal sõime lõunat ja käisime kirsse ostmas aga suurema osa sellest päevast veetsin ma moosi segades ja seda purkidesse tõstes. See oli siis minu ülesanne.
Moositegemise lõpetasime hilisõhtul umbes kella 11 ajal, õues, korralikus vihmasajus, pimedas, aialaterna valgel. Viimase potitäie ümber ei olnud enam palju nägusid järgi jäänud, ja needki, kes vapralt vastu pidasid, olid pigem väsinud kui elevil näoga.
Aga järgmine hommik oli hea moosisaia süüa ja moosipurke jagada- sulle, mulle, sulle, mulle. Kõige parem sai mu meelest jälle maasika-rabarberi moos. See on selline kergelt hapuka maitsenüansiga, mis mulle väga meeldib. Tavaline maasikamoos on mu jaoks enamasti liiga magus, eriti hommikusöögiks süües. Näed, pika moositegemise jutu lõpuks tuleb välja, et tegelikult ma väga maasikamoosi ei armastagi :) Aga sõpradega koos on keeta tore.
ps 2: Ilma üle tahtsin ka kurta. Nii halb on lihtsalt, et peab kurtma. Aga jätan selle jutu teiseks korraks.
bisous
No comments:
Post a Comment