Aprilli alguse Hollandi reisilt tõime juustukera ja puukingakujulise külmkapimagneti asemel koju hoopis amarülluse sibula. Mul pole kunagi olnud aga seal Keukenhof'i pargis nägid nad nii ägedalt suursugused välja ja kuna müüja kinnitas ikka ja jälle, et neid pole üldse keeruline kasvatada, siis ma otseloomulikult tahtsin proovida. Ühe sibula eest tuli välja käia 7 eurot, nii et kui ma ka oleks ta lootusetult untsu keeranud, ei oleks mu rahakott väga kannatada saanud.
Reisilt koju jõudnud, panime ta kohe mulda kasvama, sest me kumbki ei mallanud jõuludeni oodata. Tavaliselt ajatatakse amarüllused nii, et nad õitsevad jõulude paiku aga me tahtsime muidugi kohe näha. Tegelikult saab ka selle sama sibula nüüd jõuludeks uuesti kasvama panna, ta vajab vahepeal ainult paarikuulist puhkeperioodi.
Terve kasvuperioodi aja käisime me igal hommikul esimese asjana vaatamas, kui palju amarüllus oli öö jooksul kasvanud. Ja õhtul töölt tulles sama lugu. Imelikud eks. Kui põnev ühe lille kasvamine ikka võib olla :) Aga et ta kasvas hullult kiiresti ja iga päev oli silmaga muutusi näha ja nii me siis vaimustusimegi :)
Amarüllus kasvatas endale kaks vart, millest ühe otsas oli lõpuks kolm õit ja teise otsas neli õit. Ütleme nii, et selle seitsme kulutatud euro eest saime me omale üle ootuste palju imeilusaid õisi. Kui amarülluse sibulat hästi hoida peaks ta niiviisi veel mitu-mitu aastat õitsema.
Tänaseks on õied läbi saanud ja järgi on jäänud ainult rohelised lehed. Nüüd tuleb oodata kuni lehed kollaseks muutuvad ja siis tuleb sibul üles kaevata ja paberkotti pimedasse ja kuiva kohta nö "talveunne" jätta. Mõne kuu möödudes saab ta uuesti potti istutada, et ta jõulude ajal uuesti õitsema hakkaks. Kui me ta siis ka õitsema saame, on see lill mu meelest päris geniaalne :)
Vot selline lilleline lugu.
Head algavat nädalat!
gros bisous
No comments:
Post a Comment