Pühapäevane moosikeetmine.

Mul ei ole täna millestki muust kirjutada kui pühapäevasest moosikeetmisest. Väga ebaglamuurne, ma tean, aga vot vahel on nii. Ehk on järgmisel nädalal põnevamad postitused ;)

Me oskame hästi valida head päeva moosikeetmiseks. Meile meeldib kolm tundi pliidi ees seista tavaliselt siis, kui õues on vähemalt 35 kraadi sooja. See polnud meil pühapäeval esimene kord niimoodi köögis askeldada, sellepärast ma kirjutan, et meil on selle peale lausa annet. Oleks ju võinud eelmisel nädalavahetusel ära teha, siis kui õues oli talutavad kümme kraadi vähem sooja ja meil ei olnud ühtegi muud tarka plaani. Aga ei. Mis siis ikka, vahepeal sööme jäätist ja siis keedame rõõmsalt edasi. 

Sellel korral saime kolm purki vaarikamoosi, kuus purki mu ühte lemmikuimat mustsõstramoosi ja kaheksa purki mustikamoosi. not bad, not bad at all :) Karbitäie mustikaid ja teise karbitäie mustsõstraid panime sügavkülma ka talve ootama. Augustis tahaks teha veel mõned purgid mu teist suurt lemmikut aprikoosimoosi ning septembris natuke õunamoosi. Ja siis saame sügisel, talvel ja kevadel ilusti igal hommikul oma tehtud moosiga saia süüa, crazy french people :) 

Homme hommikul saab vist otsa mu viimane rohelise tomati moosipurk. Mul oli neid ainult kaks ning mõlemad olid väga väga miniatuursed. C sõnul on see moos ta jaoks liialt ekstravagantne, ta armastab üle kõige tavalist maasikamoosi, nii et ta lubas lahkelt mul mõlemad purgid ise ära süüa. Mul polnud selle vastu midagi, ma armastan kõiki selliseid ekstravagantseid moose rohkem kui harilikku maasikamoosi.

Ma veel ei muretse oma vööümbermõõdu pärast aga sügisel on mul plaan spordiklubisse küll minna. Kusjuures, üldse mitte mu magusa hommikusöögi pärast :) 

Meie kasvatatud paprikad ja mustikad :) 

Kas keegi tuleks palun ja kastaks neid, sel ajal kui me puhkusel oleme? Vastutasuks annaks näiteks igat sorti moosipurke :) Tegelikult on meil päris mure, sest nende võimatute soojakraadidega, mis praegu siin meid kimbutavad, ei pea me taimed kahte päeva ka vastu, rääkimata siis viieteistkümnest. Ja meil ei ela siin läheduses ühtegi pereliiget ega sõpra, kes saaks igal õhtul kastmas käia. Selline tunne, et ei saagi puhkusele sõita. Istume kodus ja vaatame kuidas paprikad kasvavad. Samal, ja veel mõnel põhjusel, ei saa me ka praegu koera omale võtta. Kuigi ammu juba tahaks :)  

Praegu tundub, et taimede jaoks on meie ainuke lootus naabripoiss. Meil on ühel pool naabriks umbes 14-15 aastane poiss, kes loodetavasti tahab natuke taskuraha teenida ja kes loodetavasti ei sõida samal ajal ise puhkusele... Pöidlad pihku. 

bisous :)