Tsau. Kuidas läheb?
Täna on meie puhkuse neljas päev ja me oleme oma uue päevarežiimiga mõnusalt ära harjunud. Ühtlasi on täna esimene selline päev, kus ma jõuan õhtul blogimaailma kirjutama. Eile ja üleeile olin päeva lõpuks nii väsinud, et peale piltide arvutisse panemist vajus pea padjale ja uni tuli sekunditega. Blogipostituse kirjutamist nägin ilmselt unes. Aga täna jõudsime oma avastusretkelt veidi varem tagasi ja nii on lootust, et jõuan siia ka midagi kirjutada.
Me jõudsime laupäeva õhtul ilusti kohale, isegi väga mõistlikul hilisõhtusel kellaajal ja veetsime pühapäeva nö kodus. Me ööbime pea kõik ööd C õe juures, kes alles eelmisel aastal ostis omale siia maja. Pühapäeval uudistasimegi majaümbrust, mulistasime basseinis, rohisime lillepeenart ja õhtul käisime veel ümberkaudset linnakest avastamas, järve ääres jalutamas ja jäätist söömas. Kõige esimese asjana otsisime üles pagariäri (muidu ei tea ju, kust järgmisel hommikul süüa saab) ning supermarketi asukoha (suured suvitajad unustasid päikesekaitsekreemid koju).
Linnake, kus me elame, on umbes sama suur kui meie koduküla. Asub ainult pea täpselt Prantsusmaa vastaskaldal. Hommikuti äratavad meid kirikukellad, sest õe maja asub täpselt kiriku vastas. Kirikutorni saab imetleda kõikidest maja akendest. Iseenesest on ju ilus vaatepilt.... aga....
Esimest korda löövad kellad hommikul kell 7 (seitse kellalööki), nii et isegi kõige parema une korral, ei saa me hommikuti pikalt magada. Järgmine kellahelin on pool kaheksa (üks kellalöök), siis kell kaheksa (kaheksa kellalööki, jne) ja nii igal täis- ja pooltunnil kuni kella kümneni õhtul. Kusjuures kõikide täistundide kellalöögid lähevad veel umbes viie minuti pärast kordamisele, nii et.... (tahaks kirjutada, et puhas hullumeelsus aga ütleme nii, et meil on siin lihtsalt suht harjumatu :)
C õde väidab, et tema on kellahelinaga juba täiesti ära harjunud aga ma küll nii veendunud ei ole. Igasugused lennukid ja rongid on selle kõrval puhas rahu ja vaikus mu meelest. Et kui me hakkame ühel hetkel maja ostma, siis esimese asjana tuleb vaadata, et kirikut kõrval poleks. Teise asjana, et pagariäri oleks üsna lühikese jalutuskäigu kaugusel. Siin tuleb näiteks hommikul autoga pagariärisse minna ja meie jaoks, kes me oleme harjunud, et pagariäri on kaks maja edasi, on see parajalt tüütu :)
Aga hoolimata sellest, et hommikuti läheb kilina-kõlina peale magus uni liiga vara ära, on puhkusepäevad olnud täis põnevaid avastusretki.
See on näiteks Château de Brézé. Loss, mille all asub veel teinegi loss.
Enne veel, kui siia kerkis uhke tornidega château, elasid inimesed maa-alustes tunnelites, koobastes, käikudes. Nii oli turvalisem, lihtsam, odavam jne. Neid maa-aluseid elamuid peaks siin olema ligi neljal kilomeetril ning umbes 1,5 kilomeetrit saab igaüks ka ise uudistada. Koopad olid pimedad ja kõledad, võid ise ette kujutada ja on ikka uskumatu, et keegi seal kunagi püsivalt elas, keetis õhtusööki, pidas lambaid ja kasvatas lapsi... Käikudesse sissepääs on justnimelt selle lossi seest, sellest ka siis nimetus- loss, mille all asub teinegi loss.
Tükk maad hiljem, kui kohalikud maa-aluselt elult maa-pealsele olid kolinud ja riigivalitsejad omale lossi lasksid ehitada, kasutati allesjäänud käike veinihoidlatena. Pudeleid on seal praegugi, sest lossil on tänaseni töötav oma veiniistandus.
Täna hommikul käisimegi kõigepealt lossis ja maa-alustes käikudes. Lõuna ajal pidasime piknikku lossi ees oleval murulapil, võin öelda, et võileib maitses kohe tunduvalt rikkalikumalt, kui samal ajal sai lossi imetleda :) Pärastlõunal avastasime linnakest nimega Saumur ja sealset lossi (sest lossid on siin iga nurga peal, vaheldumisi päevalillepõldude ja veiniistandustega :) ning õhtupoolikul käisime kõigepealt pisikese likööritootja tehases ringkäigul ning hiljem kahes veiniistanduses veine degusteerimas.
Homme võtame aga suuna mere äärde ning jääme üheks ööks saarele ööbima.
Järgmise korrani!
bisous
No comments:
Post a Comment