Tavaliselt ma alustan blogipostituse kirjutamist piltidest. Valin lemmikumad välja, upload'in blogikeskkonda, panen õigesse järjekorda, teen suuremaks, väiksemaks jne jne. Kujutad ette küll. Täpselt samamoodi alustasin ka seda postitust ja jäin siis ekraani vaatama ja mõtlema. Oot, milline see Nantes nüüd oligi? Millisel päeval me seal käisime ja mis me seal tegime?? Tükk aega ei suutnud välja mõelda. Pildid muidugi tavaliselt aitavad, aga tead, need kindlused näevad lõpuks üsna ühesugused välja. Ma olin täiesti veendunud, et nüüd saan ma kirjutada ühest ülipikast vaibast, mida siin kindluses hoitakse... Aga panin paar rida kirja ja tundus kuidagi jube tuttav lugu. Mõistatasin natuke aega omaette, enne kui läksin eelmisi postitusi lugema ja avastasin, et see vaip oli tegelikult hoopis Angers'i linna kindluses. Ning jah, ma olen sellest juba kirjutanud.
Õnneks oli mul mõistust puhkuse ajal igal õhtul pildid kaamerast arvutisse tõmmata ja iga päeva kausta juurde kohanimi kirjutada. Muidu kirjutaks vist iga kindluse juures pikast vaibast. :)
Nantes oli ainuke suurem linn, mida me puhkuse ajal külastasime. 90% ülejäänud kohtadest, kuhu me sattusime, kannavad pigem uhkusega küla nimetust. Nantes's on aga umbes sama palju elanikke kui Tallinnas, kui juurde arvestada veel ka äärelinnade elanikkond, siis tuleb kokku ligi 900 000 elanikku. Seda läbib Loire'i jõgi ja ta asub 50 kilomeetri kaugusel Atlandi ookeanist. Ja meie teejuhi raamat ütles, et see on absolutely-must-visit-place
Mis mul Nantes'i linnast meelde jäi?
- Lumivalge ilus kindlus, mille müüridel sai tasuta jalutada.
- Hästi palju galettikohvikuid, kus me lõunat ei söönud.
- La Ligne Verte. Tervet linna läbiv maha joonistatud roheline joon, mida jälgides saab külaline näha ligi kolmekümmet linna olulisemat vaatamisväärsust. Selleks kulub mitu mitu tundi.
- Tramm. Meil kodus ju pole.
- Keset südalinna asuv LU küpsisebrändi ägeda torniga tehasehoone.
- Parkla, mis pidi olema tasuta, oli tegelikult tasuline.
- Sadamakail olevatesse mahajäetud angaaridesse loodud väga cool erinevat stiili baaride tänav.
- La Trinitaine küpsisepood, kus C nostalgitsedes vanu häid aegu (küpsiseid) taga igatses.
- La Case de cousin Paul butiik. Tead neid värvilisi led-tulukestega pallikette, mida saab nii tuppa kui õue riputada. Igas sisustusajakirjas on nad vähemalt ühel pildil. Kui ma suudaksin ära otsustada, millist värvi ma tahan, siis meil ripuks ka üks selline kodus :).
- Le passage Pommeraye. See ülemisel pildil olev imeilus "kaubanduskeskus".
- Gooti stiilis, kahe torniga Saint-Pierre et Saint-Paul katedraal.
- Elevant. Kohe räägin lähemalt.
Nad ehitavad seal töökojas ülisuuri masinaid, mis näevad välja nagu linnud või putukad või ämblikud või midagi muud sarnast. Nende elukate peale või sisse on võimalik ronida ning siis saab selle elukaga seal mingil määral ringi liikuda, selle jalgu või tundlaid või saba või ma-ei-tea-veel-mis-kohta liigutada. Selliste 10-13 aastaste unelm. Mõnede natuke vanemate oma ka vist. Päris iseseisvalt küll ei lubata nendega mängida aga seal toimuvad päev läbi töötajate juhendamisel demonstratsioonid ning alati valitakse mõned katsejänesed ka publiku hulgast.
Selle galerii kõige kuulsam elukas on aga elevant, Le Grand éléphant. See pole mingi tavaline loomaaia elevant, isegi Aafrikas pole selliseid. See on monstrum elevant, mis kaalub 50 tonni, on 12 meetrit kõrge ja 8 meetrit lai. Liigub kiirusel 1- 3 km/h, mahutab korraga 45 inimest. Elevandi karkass on tehtud metallist, mis on kaetud puidust korpusega. Elevandiga saab teha umbes 30-45 minutilise jalutuskäigu, mille jooksul elevandi kõrvad liigutavad, lont pritsib vett, silmalaud võbelevad, jalad "astuvad". Tegelikult on elevandil taga 450-hobujõuline mootor ja keha all rattad, mis kogu seda hullumeelsust edasi liigutavad.
Sellist elevanti kirjeldas esimest korda Jules Verne, kuskil 20 sajandi alguses. Täna liigub see igapäevaselt Nantes linna tänavatel ja jätab asjatundmatud turistid suu ammuli järgi vaatama.
Elevandiga me ei sõitnud. Küll aga tegime me tiiru karussellil. Ilmselt juba aimad, et see polnud mingi tavaline üksiksarvikutega karussell.
Le caroussel des mondes marins on inspireeritud Jules Verni teosest "20 000 ljööd vee all". Karussell on 25 meetrit kõrge ja tal on kolm korrust. Kõige alumisel korrusel keerlevad allveelaevad ja hiigelkrabid ja muud sügavikku sukeldujad. Teisel korrusel "ujuvad" kuus hariliku kala moodi tegelast ning kõige ülemine korrus kujutab endast merepinda, kus sõuavad paadikesed ja hõljuvad millimallikad ja muud taolised elukad. Kokku on seal 36 elementi, mis mahutavad korraga karusselli peale keerlema 89 inimest.
Samal ajal kui karussell keerleb, saab kõikide nende kalade ja krabide ja merihobude erinevaid osi ise liigutada. Meie kalal sai näiteks suu lahti teha ja sabauime liigutada. Igal pool on hullult palju kange ja pedaale ja nuppe ja hammasrattaid, tuled vilguvad ja muusika mängib ja kuskilt tuleb tossu ja karussell muudkui keerleb ja keerleb ja keerleb... Jällegi, 10-13 aastate unelm. Võib olla mõnede natuke vanemate oma samuti.
Tulevikus on neil plaan rajada sinna kaile üks mõõtmatult suur puu, mille okstel saavad inimesed umbes kahe kilomeetri pikkuse jalutuskäigu teha ning kuhu kõik need juba valmisolevad ämblik-masinad ja jaaniussi-masinad ja sipelga-masinad "ronima" pannakse. Tundub nagu loeks veel mõnda Jules Verne'i utoopiat aga ei, see vist polegi utoopia. Üks oks sellest puust on valmis ja me käisime seal ka ronimas. Kui see ükskord valmis saab, siis peab sinna tagasi minema.
Geniaalsus? Hullumeelsus? ...
bisous
No comments:
Post a Comment