Seekord lugu sellest, kuidas teksasärgi trend kõigest hoolimata ikkagi tee minu garderoobikappi leidis.
Mäletad, õige pisut aega tagasi kirjutasin ma ühes postituses sellest, kuidas hiljaaegu maailma vallutanud teksatrend on minust puutumatult mööda läinud. Uuesti lugemiseks leiad selle jutustuse SIIT. Ausõna, ma ei tundnud ennast sellest sugugi puudutatuna, et mu kappi ei olnud ilmunud ühtki teksasärki, -kleiti, -vesti, -peapaela vms. Olin vist isegi salamisi pisut rõõmus. Iga kord linnas olles jalutas mõni trendikas teksaisend nagunii vastu. Sellest mulle piisas.
Tänavamoest catwalk'idele ja sealt tagasi tänavatele kolinud ning riidepoodide riiulid, moeblogid ja riidekapid vallutanud teksavaimustus jättis mind võrdlemisi ükskõikseks. Kui L mul siin natuke aega tagasi külas käis, siis me korra ühes poes isegi proovisime teksasärke ja keerutasime natuke aega peegli ees. Aga jätsime mõlemad ostmata. Kui ma suvel Eestis käisin, siis ma paaril õhtul näppasin ema teksasärgi, sest tol hetkel tundus mulle, et see passib hästi kokku mu valge pitsseelikuga. Nagu näed, mul on teksasärgiga siiani selline põgusate kohtumistega suhe olnud.
Mu kaine mõistus sosistab ikka päris kõva häälega, et küll sa näed, teksa ununeb üsna pea ja asemele tuleb jälle midagi uut. Või vana. Teksatrend ja sellele järgnenud choker'ite vaimustus olid coolid 90ndatel ka. Siis kui mina kõndima õppisin. Pssst! Mul on selline karvane tunne, et kohe on sameti kord trendikaks hakata ja ta on oma vallutusplaaniga vaikselt juba algust teinud....
Aga las need trendid elavad oma elu. Eelmisel nädalavahetusel olime C sõprade juures tähistamas ühe pisikese aastaseks saamist. Minu meelest olime justnimelt selleks sinna kohale sõitnud. Tead, ma eksisin. Minu väga suureks üllatuseks otsustasid C sõbrad sel nädalavahetusel tagantjärgi ka minu sünnipäeva tähistada. Tordi ja küünalde ja kingituste ja lauluga... :) Juulis jäi pidu pidamata, sest nagu ma juba varasest lapsepõlvest tean- kõik sõbrad ja klassikaaslased sõidavad alati suveks maale vanaema juurde ja seetõttu ei ole kedagi kunagi mängima ja kooki sööma kutsuda.
Ma ei ole kunagi oma südasuvist sünnipäeva suure peoga tähistanud. Ma isegi ei tea, kas see teeb mind praegu kurvaks või mitte. Mu sünnipäevakoogil on alati küünalde kõrval värsked maasikad, nii et ma ei oska väga millegi üle kurta. :)
C sõprade kingikarbis oli peidus teksapluus, seelik ning komplekt käevõrusid. Ma olin nii üllatunud, kui järsku hoopis mulle laulma hakati ja ma tordi pealt 29 küünalt pidin ära puhuma. Ei, mitte see ei olnud üllatus, et koogil 29 küünalt oli. Ma tean küll, et kolmkümmend ootab kohe nurga taga. Lihtsalt see, et nad mitu kuud hiljem ikka otsustasid mind meeles pidada, oli neist väga armas.
Seelik on absoluutselt minu stiili. Cool'i mustriga ja ägedat värvi ja kelmika paelseosega vööl. Äge. :) Ja tegelikult on ju see teksapluus samuti ilus. Mulle meeldib, et särgile on trükitud tagasihoidlik muster. Ma tean juba, et mu valge pitsseelikuga saan ta ilusti paari panna. Mis sa arvad?
Ilusat nädalavahetust!
❤
No comments:
Post a Comment