See ei ole vist mingi üllatus, et Palais Galliera ehk Pariisi moemuuseum on üks mu lemmikumaid muuseume. Iga kord kui pealinna satun, katsun selle külastamiseks aega leida, et oma kohustuslik moedoos kätte saada. Siiani ei ole ma veel kordagi nende näitustes pidanud pettuma, vastupidi, tavaliselt leian sealt palju inspiratsiooni ja silmailu. Kõige ägedam on muidugi see, et saan nina ligi panna maailmakuulsate disainerite loomingule, mis päriselus on tavaliselt veelgi muljetavaldavamad kui ajakirjapiltidel.
Mulle väga meeldib, et Palais Galliera oskab hästi ära kasutada ajaloolise hoone huvitavaid saale nii, et need ei hakka liialt domineerima ega näituselt endalt tähelepanu varastama. Kogesime seekord Pariisis ka ühte sellist näitust, seepärast mulle see vaikne tasakaal seal moemuuseumis nii silma jäigi. Seekordse näituse Kollektsiooni Anatoomia ülesehitus, rõivaste paigutus ja valgustus lasid eelkõige just eksponaatidel särada. Samas kui saalis ringi jalutades tekkis ikka mingi selline müstiline ja suursugune tunne, mida vaid Pariisi ajaloolised hooned tekitada oskavad.
Näitus Kollektsiooni Anatoomia püstitas küsimuse Kes mida kannab? läbi moeajaloo alates 18. sajandist kuni tänapäevani. Ja seda veel läbi nii tavainimese kui kuulsuse rõivakapi. Kui ma esimest korda näituse kirjeldust lugesin, tundus see mulle mitte vähe kaootilise konseptsioonina, nii et läksin näitusesaali üsna vastastike tunnetega. Ma tean, et nende näitused on head, aga kas selline ambitsioonikas idee kõik ühte patta panna, võiks ka hea olla? Ma kujutasin väga detailselt ette, milline mission impossible võis oodata ees näituse kuraatorit, kes moe sajanditepikkusest ja väga mitmekülgsest ajaloost vaid imetillukese osa pidi näitusele välja valima.
Aga näitus üllatas igati positiivselt. Jalutuskäik algas Napoleoni ristimiskleidist, Joséphine kroonimiskeebist, George Sand'i kostüümist, Sarah Bernhardt'i kraest jõudes otsaga Audrey Hepburn'i rätsepaülikonna, Elsa Schiaparelli mantli, Windsori hertsoginna kleidi ja Tilda Swintoni öösärgini. Ja sinna vahele mahtusid ka kankaanitantsijate seelik, medõe vormirõivas, Gala king-kübar, sunnitöötaja mantel, kondiitri põll, T-rihmaga king... ja märkamatult oligi moeajaloole ring peale tehtud.
Kuigi sajandeid vanu ajalooliste isikute ja sündmustega seotud rõivaid on põnev uurida, meeldib mulle võib-olla et isegi natuke rohkem imetleda kaasaegsemate disainerite loomingut. Naljakas, sest maalikunstis eelistan ma iga kell 18. sajandi klassikuid tänapäevasele moodsale kunstile, mis enamasti mind kuidagi moodi ei kõneta.
Kui Napoleoni ristimiskleidi kõige suuremaks vaatamisväärsuseks on suure tõenäosusega pitsid ja tikandid, siis uuemad rõivad võluvad mind oma ebatüüpiliste ja keerukate vormide, lõigete ja materjalidega. Tundub nagu oleks nende viimastega kuidagi lihtsam iseend ja tänapäeva maailma seostada. Kuigi tikandid meeldivad mulle ka. Saa siis aru, eks. 😃
Näiteks see alumisel pildil olev Azzedine Alaïa 2009. aasta püütoninahast kleit, mida kandis Carla Sozzani. See on nii meisterlikult teostatud, et mul jäi lihtsalt suu lahti. See on see koht, kus ma oma nina täitsa kleidi ligi pistsin ja pool tundi õmblusi uurisin. Keegi ei vaadanud mind imelikult, leidsin hoopis teokaaslase. Selleks need näitused ju mõeldud ongi.
kõik fotod: culturebox.francetvinfo.fr
No comments:
Post a Comment